Martin Helme: Eesti kaart tuleks piiridest puhtaks lükata

Praegune haldusreform kannab endas apaatset ja initsiatiivitut kestliku kahanemise ideoloogia omaksvõtmist. See kannab endas mõtteviisi, mille järgi avalikul võimul ei olegi võimalik kuidagi muuta ühiskonna dünaamikat või protsesse. Ma ei näe siin mitte mingit ambitsiooni. Vastupidi, mida me selgelt näeme reformikava juures, on kaks elementi: esiteks, raha veel kokku kraapida, eelkõige regionaalarengu arvel, ja teiseks, veelgi rohkem politiseerida omavalitsustasandit.

Mida me ennustada võime? Ma võin kohe päris kindlasti ennustada, et praegune reform tuleb väga kulukas. Kõik need omavalitsusjuhtide kinnimaksmised, mida meil siin ühinemistoetuste nime all tehakse, on kulukad. Kõik ümberkorraldused on kulukad. 

Eriti teeb kurvaks, et praeguse seadusmuudatuse või plaani järgi tegelikult kaob Eestist omavalitsus sellisel kujul, nagu meie teda ette kujutame. Kohalik otsustustasand läheb väiksemaks, ta muudetakse selgelt Tallinna-kesksemaks, tsentraliseeritumaks ja politiseeritumaks. Ehk see, millest rääkisid meile kolleegid Vabaerakonnast, kohaliku otsustamise tase oma asjade ise korraldamisel jääb selgelt vähemaks. Selgelt on puudu kõige olulisem element kogu sellest omavalitsusreformist ja see on rahastuse suurendamine. Me võime ju igasuguseid valemeid, skeeme ja tasandusfonde joonistada, aga kui raha reaalselt juurde ei tule, siis ei ole mõtet rääkida omavalitsuste tugevdamisest. Eriti tahaks juhtida tähelepanu sellele, et reform lähtub järjekordselt Exceli tabelist. 5000 paindumatult ja 11 000 soovituslikult on kõige ehedam näide, et tegelikult ei mõelda selle peale, kuidas kohalik elu toimima panna, vaid räägitakse Exceli tabeli keeles. Reformi tagajärg on maaelu jätkuv hääbumine, inimeste kolimine keskustesse. Tegelikult peaks omavalitsusreformi eesmärk olema ju vastupidine – luua sellised omavalitsused, et inimestel oleks hea elada ükskõik kus Eestis ja nad saaksid oma avalikud teenused kätte igal pool. 

Et mitte ainult kritiseerida, siis ma joonistan teile välja visiooni ka sellest, missuguse reformi me siis kunagi ära teeme, kui me selle reformi ära reformime. Esiteks, rahastamismudelit tuleb muuta. Eesti on üks selliseid riike Euroopas, kus kohalikule omavalitsusele makstakse – ükskõik, kas me võtame riigieelarvest SKT suhtest – kõige väiksemaid summasid. Meil on kõrval needsamad Põhjamaad, mida me tahame ju endale eeskujuks võtta, kus summad on kordi suuremad. Teiseks, olukorras, kus omavalitsused muutuvad juba maavalitsuse suuruseks, on täiesti ilmne, et maavalitsus kui institutsioon on muutunud rudimendiks ja tuleks kaotada. Selle asemel tuleks anda omavalitsusliitudele avalik-õiguslik funktsioon, selged kohustused ja õigused ning toimimismehhanism. Kolmandaks, arvude tehislik suureks ajamine on täiesti põhjendamatu ja tarbetu. Kui me teeme rahastamismudeli korda, ei ole mingit põhjust, miks 2500 või 3000 elanikuga omavalitsus ei saaks suurepäraselt toime tulla, kui talle antakse vastavad tulud. Kõige olulisem, praeguseks on selge, selles mõttes ma olen nõus, et need piirid, mis meil on, ei ole käinud ajaga kaasas. Kõige mõistlikum oleks Eesti kaart piiridest puhtaks lükata ja joonistada uued piirid selle järgi, kus inimesed elavad ja liiguvad, aga mitte ajada sellisel juhul piire nii suureks, et seal peaks olema 10 000 või 15 000 või ükskõik kui mitu tuhat elanikku. See oleks tõeline reform, mis tooks elu maale tagasi, tooks ettevõtluse maale tagasi ja paneks Eesti uuesti toimima, aga sellist reformi me loomulikult Reformierakonna valitsuselt ei oota. 

Martin Helme
riigikogu liige, EKRE

Kõne riigikogus 14. märtsil