Juhtkiri: häda nime pärast

Haapsalu ja Ridala võimuesindajad on pärast mitu kuud kestnud ja mõlema poole kinnitusel seni igati kenasti ja mõistlikult kulgenud ühinemisläbirääkimisi jõudnud esimese suuremat sorti komistuskivini: mis saab tulevase omavalitsusüksuse nimeks? Muidugi pole veel jõutud ühise eelarvestrateegia tegemise ehk reaalse raha jagamiseni, mis ei pruugi samuti kõige libedamalt kulgeda, nagu kolmapäeval ühinemiskoosoleku laua taga möödaminnes ka poetati. Selles küsimuses aga hakkavad ilmselt peaosa mängima ratsionaalsed argumendid ja rahasummad, mis annab asjaosaliste hinnangul lootust, et päris nugade peale kah ei minda.

Ilmselt polegi see üllatav, et igaühele nii isiklik ja emotsionaalne teema nagu kodupaiga nimi kahe omavalitsuse esindajate koostöö „kokku jooksutab”. On täiesti arusaadav, et ühe ja teise paiga elanikud end selle nime järgi identifitseerivad ja rohkem või vähem uhkust tunnevad. Nii toodi kolmapäeval näiteks, et kui uue omavalitsuse nimeks saaks Haapsalu, tunneks Puise elanikud end ikka väga kõrvalejäetuna. Teisalt võib pareerida, et ega Puise elanik praegugi ju tavaliselt ütle, et ta on Ridalast. Kuidas iganes ka kokku ei lepita, on kindel, et Haapsalu linn jääb alles. Nii nagu on Kärdla, Põlva, Rapla, Türi ja teised ühinenud omavalitsused, mille staatus on vald, kuid selle sees on vallasisese linnana linn ise.

Alustuseks aga tuleb kokku leppida. Ei ole ju kellelegi saladus, et peale emotsioonide käib kahe omavalitsuse vahel endiselt ka väike maavõistlus, kes siit punktivõidu saab. Tuleb aga hakata harjuma mõttega, et üsna varsti ei ole enam „meid” ega „neid”, vaid jääb ainult üks „meie”. Niisiis tuleb meil kõigil oma mätta otsast alla ronida, võtta jalgealuseks uus mätas ja vaadata, kuidas sealt asjad paistavad.