Lugejakiri: läänlanna päästis kärnkonna mao lõugade vahelt

Rästik ja nastik. Fotod on illustreerivad. Arvo Tarmula, Marek Szczepanek, wikipedia

Lääne Elule saatis kirja lugeja Leili Suits, kes kirjeldas ebatavalist kohtumist mao ja kärnkonnaga.

"Kõndisin ilusal soojal maikuu päeval metsa ääres. Ühel pool poole meetri kõrgune põldväänte pesa, teisel pool putke kasvanud endine rukkipõld. Käisin nende loodusmaastike vahele niidetud rohetaval rajal.

Järsku märkan midagi väga ebatavalist. Näen korraga suurt kärnkonna ja tema taga mingit jämedat läikivat nööri moodi moodustist. Nad olid üksteisele väga lähestikku, lausa nagu üks tervik.

Selgus, et suur pikk madu oli haaranud kärnkonnal ühe tagajala lõugade vahele ja üritas teda vist alla neelata. Aga tükk oli liiga suur ja suhu ei mahtunud.

Madu oli millegipärast kõht ülespidi, konn oli normaalses asendis. Mulle jäi mulje, et ta oma kolmel vabal jalal lohistas madu põldväänte padrikust välja. Tundus, et ussil palju lootust polnud.

Asusin elu(sid) päästma. Võtsin konna kätte, madu ikka küljes kinni. Uss oli konna tagajala kuni kehani alla kugistanud. Konnast oli kahju. Hakkasin tasa-tasa mao alumist lõuga konna küljest eemale tõmbama. Sain selle ettevaatlikult eemale venitada. Mao suu oli tibatillukesi sissepoole kõveraid tihedaid hambaid täis. Ta ise vist poleks saanud konnast vabaneda.

Siis keerasin konna ringi koos maoga. Selgus, et oli nastik, valged kõrvad peas, ise peaaegu must. Pealmine lõuapool andis ise järele. See oli oma 80 cm pikkune elukas. Konnast vabanedes puges kähku tihnikusse tagasi.

Eks kärnkonn oli oma pulmareisilt tagasi tulemas, sest lähedal on 10-15 meetri kaugusel veekogu, kus varemalt oli kevadeti konnakoori kuulda.

Pulmalise kõhul jala lähedal oli heitlusest jäänud ka pisikesi vermetäpikesi."