Aidi Vallik: marssalikepikese asemel

Üks täht on paljude jaoks langenud, üks legend rikutud, üks ikoon määritud.

Otsesõnu: kole kurb uudis oli see NO99 teatrijuhi Tiit Ojasoo peksulugu. Kindlasti ei ole tegemist lihtsa ja üheselt mõistetava süülooga, vaid nagu ikka: ka see on ilmselt keerulisem, kui pealtnäha paistab, samas ei muuda ükskõik mis asjaolud selle juures siiski prokuratuuri poolt kindlaks tehtud fakte, et oli tõukamine ja löömine. See, mis aset leidis, oli vägivald.

Ma ei tunne Tiit Ojasood ega löödud näitlejannat isiklikult. Mu ainukesed eelarvamused siinkohal on Ojasoo sümpatiseerimine lavastaja ja teatritegelasena ning mu paljude kirjutamisaastate jooksul hangitud teadmised inimese vägivaldse käitumise ja suhtevägivalla kohta. Viimane nimelt ei ole kaugeltki piiritletav asjaosaliste haridustaseme, andekuse või sotsiaalsete eluviisidega. Abikaasapeksjaid on nii professorite, kunstnike, arstide kui ka ehitustööliste hulgas. Nii karsklaste, parajuslaste kui ka joodikute hulgas. Nii rõõmsameelsete seltskonnalõvide kui ka introvertsete nohikute hulgas. Mitte miski ei välista, et ka teatrijuht ja lavastaja võib nõrgema vastu rusikad käiku lasta.

Igasuguse suhtevägivalla juured seisavad enamiku uurijate sõnul hoopis vägivallatseva isiku suurenenud kontrollivajaduses ja sügavates sisimates veendumustes, mis annavad inimesele justkui õiguse kontrolli säilitamiseks ka füüsiliselt sekkuda. Nii võib väikelast laksuga karistav naine endast välja aetuna ka meest kõrvakiiludega kostitada. Ja nii võib „peast” perepea olla sisimas kindel, et teatud põhjustel on abikaasa füüsiline karistamine õigustatud. Muidugi ei öelda seda välja, selles sõnastuses isegi ei mõelda, sest see veendumus inimese hinges elab automaatsena oma elu, on omandatud varasest lapsepõlvest saadik vanemate ja/või peamise kasvukeskkonna ellusuhtumise mõjul ja on osaks saanud neist kasvatuslikest mustritest, mille järgi inimene aastakümneid hilisemas elus talitab nagu robot, ise sellele mõtlemata.

Veelgi enam, oma kaasa või alluva kallal vaimselt või füüsiliselt vägivallatseja võib samal ajal olla kõiges muus arenenud südametunnistuse ja kõrge moraaliga inimene. Teesklemata ja päriselt. Tema minapiltki on selles suhtes üldiselt puhas, sest harva mõtlebki vägivallatseja endast, et on vägivallatseja: see, mis ta teeb, ei kvalifitseeru tema enda silmis vägivallaks, vaid millekski, milleni ta viidi teise poole (kannatanu) süül ja millel polekski olnud teist lahendust.

Need on ka põhjused, miks näiteks perevägivalla puhul viharavist või pereteraapiast peaaegu kunagi kasu ei ole: sest tegemist pole talitsematute emotsioonidega, vaid nende sisemiste mootoritega, mida ümber seadistada on peaaegu võimatu. Nii näiteks ei ründa abikaasapeksja peaaegu mitte kunagi oma ülemust, äripartnerit, head sõpra või ükskõik keda teist endast tugevamat või positsioonikamat või kedagi, keda ta endaga samaväärseks peab. Neis olukordades on tema enesevalitsusega enamasti kõik korras, loe: tema sisemised piirid keelavad tõsta kätt endast tähtsama või samaväärse vastu, samas kui „alaväärsema” puhul taolised piirid puuduvad või on oluliselt paindlikumad.

Igasugused katsed lubatud ja lubamatu füüsilise vägivalla piire eritleda näitavad, et ka katsetajas endas tiksub see mootor sees, mis teatud tingimustel peab vägivalda õigustatuks ja mis loob eelduse selle vallandumiseks teatud soodsate asjaolude kokkulangemisel. Ja mis isegi vallandumata annab vastava kasvatusliku mustri selle mõtteviisiga inimese lastele, mida mööda nemad omakorda käima asuvad. Tänapäeva maailmas pannakse pauna marssalikepikese asemel viitsütikuga pomm, sest ühiskondlikud hoiakud suhtevägivalla suhtes on muutumas, on juba muutunudki.

Mul on kahju Tiit Ojasoost, et ka tema sellist koormat kannab, ja noorest näitlejannast, kelle peale see välja valati. Mõistan asjaosaliste püüdu kohtueelse kokkuleppe kaudu vältida avalikkuse tähelepanu ja hinnanguid, aga samas mõtlen, et tegelikult tegi see kurva ja keerulise asja veel keerulisemaks. See kaasas sündmustesse veel terve hulga instantse, kellel muidu poleks olnud ehk põhjustki hakata sõna sekka ütlema. Ma arvan, et kui kohus oleks saanud oma otsuse langetada, siis poleks ei riigikogul, kultuuriministril ega NO99 nõukogul olnud põhjust avalikke kirju kirjutada ega põhjendusi nõuda, ning vastavalt vähem oleks tulnud ka meediakajastusi ja muud trollitoitmist. Näiteks minu kolumnikestki siin.