Tauno Suurkivi: Päästeteenus liigub rohkematele inimestele lähemale

Viimastel kuudel peetakse Eestis elavat avalikku arutelu riiklike päästekomandode tulevikust. Debatis jääb silma nii tõdesid kui pooltõdesid, aga ka teadmatusest põhjustatud väärtõlgendusi. Tahtmata eitada, et läheneval ümberkorraldusel on omad varjuküljed, sooviks anda omapoolse panuse päästekomandode ümberkorralduse põhjuste selgitamisse.

Päästja peamine eesmärk on päästa elu

Kui tahes suur varakahju ei õigusta kunagi päästmata jäänud inimelu. Jätan laskumata keerukatesse detailidesse elupäästevõimekuse (vähemalt 3–4-liikmeline päästemeeskond) olulisusest nii õnnetusse sattunu kui ka päästjate turvalisuse seisukohalt, aga just see on läbiviidava ümberkorralduse peamine tõukaja – viia võimalikult suurele osale inimestest elu päästev päästeteenus 1–15 minuti lähedusse.

Fakt Eesti demograafilistest muutustest ja elanikkonna ümberpaiknemisest on ümberlükkamatu. Kahjuks käivad õnnetused just inimesi mööda ning statistika näitab, et inimeste liikumisega liiguvad kaasa ka õnnetused. Päästekomandode paiknemine peab elude päästmise võimaldamiseks arvestama elanikkonna paiknemist. Ei ole alust väitel, et inimesed liiguvad sinna, kus paiknevad päästekomandod – elu tõestab iga päev vastupidist. Inimesed võtavad ümberpaiknemise otsused vastu hoopis teistest kaalutlustest lähtuvalt. Järelikult tuleb päästekomandod viia sinna, kuhu liiguvad inimesed.

Päästeteenus liigub rohkematele inimestele lähemale

Päästevõimekus tuleb ümber paigutada siis, kui muudatuse üldine kasu on suurem kui sellega kaasnev üldine kahju. Päästeamet on juba aastaid jälginud ja analüüsinud elanike ja riskide ümberpaiknemist. Sellegipoolest ei ole päästjate ümberpaigutamise otsust tehtud juba varem ja kiirustades. Nüüdseks oleme aga jõudnud olukorrani, kus päästevõimekuse ümberpaigutamine viib selle lähemale juba 121 000-le elanikule ning kaugemale 21 000-st elanikust. Kuuekordseks paisunud vahe üldise kasu saajate ja üldise kahju saajate vahel ei luba meil enam olukorda kõrvalt vaadata. 121 000 elanikku saavad seejuures varem puudunud võimaluse elu päästele, samas kui enamus 21 000-st inimesest seda ei kaota – seda teenust ei ole mõnel pool üldse ja mõnel pool järjepidevalt pakutudki.

Päästjate hulk ümberkorralduse käigus ei vähene. Päästjad viiakse komandodesse, mille ümber elab rohkem inimesi, ent kus seni ei ole suudetud püsivat elupäästevõimekust osutada. Nii saavutame mitmete seni 2–3-liikmeliste päästekomandode koosseisuks aastaringse 3–4-liikmelise meeskonna, mis ongi elude päästmiseks minimaalselt vajalik. Püsiva elupäästevõimekusega päästekomandode hulk suureneb muudatuse käigus 41-lt 66-le – see on 25 komandot enam kui täna. Eesmärgi saavutamiseks paigutatakse ümber 166 päästjat, neist 84 linnade suurematest komandodest, kus koosseisu vähendamine ei mõjuta kriitiliselt elupäästeteenuse osutamist, ning 82 neist 9 komandost, millest ajakirjandus on juba korduvalt juttu teinud. Seega, suurem hulk päästjaid paigutub muudatuse käigus ümber just väiksematesse komandodesse.

Siiski liigub riiklik päästeteenus 21 000-st inimest kaugemale. Vaatamata faktile, et nende inimeste turvalisus on pahatihti olnud näiline (mõni komando on osa aastast suletud või komplekteeritud vaid üheliikmelise valvekooseisuga), tuleb siiski tunnistada nende inimeste osalist turvalisuse vähenemist – riiklik päästemeeskond, ehkki suuremakoosseisuline, saabub ju kaugemalt.

Turvalisuse tagab kodanike teadlikkus

Nende inimeste turvalisuse tagamise olulised märksõnad on teadlikkuse tõus läbi ennetustöö ning vabatahtliku päästeala võimaluste kasutamine. Kodanike teadlikkuse tõusu arvele võib panna tules hukkunute ning hoone tulekahjude arvu kahekordse languse viimase nelja aasta jooksul. Teadlikkus on ülivõimas tegeliku turvalisuse tagaja.

Lõpetuseks tahan esile tuua ka mõned faktid maailma ühest kõige turvalisemast riigist. Soomes on riiklikke (seal küll kohalike omavalitsuste) päästekomandosid kokku 137, Eestis pärast ümberkorraldust 72. Riikide pindalasid võrreldes näeme, et Eesti riiklike päästekomandode paiknevustihedus on ka ümberkorralduse järel neli korda kõrgem kui Soomes! Elanike kohta on Eestis nii riiklikke päästekomandosid kui kutselisi päästjaid üle kahe korra rohkem. Soomes on lisaks 730 vabatahtlikku päästekomandot – aga see on pindalaühiku kohta sama palju kui Eestis. Juba praegu tegutseb meil 85 vabatahtlikku päästekomandot ja 1109 vabatahtlikku päästjat, kes annavad oma igapäevase panuse ühiskonna turvalisuse tagamisse. 2012. aastal ületab vabatahtlike päästekomandode arv Eestis saja piiri. Nende numbrite taustal ei pea Eesti oma päästeteenistust sugugi häbenema.

Kokkuvõtteks

Päästekomandode paigutust puudutavaid otsuseid ei tehta kiirustades. Eestis on vastavaid protsesse jälgitud aastaid ning otsused toetuvad põhjalikule analüüsile ning välisriikide kogemustele. Otsus võib mõnedele tunduda valus, aga muudatus on vältimatu. Uus tekkiv päästekomandode võrgustik arvestab tänast reaalsust elanikkonna ja riskide paiknemisest ning annab selguse ja kindluse järgnevateks aastateks sarnase võrgustikuga jätkamiseks.

Tauno Suurkivi,
siseministeeriumi päästepoliitika nõunik,
18 aastat päästeteenistuses