Merle Mäesalu: miks ma hääletasin Martna ühinemisettepaneku vastu

Merle Mäesalu. Arhiiv

Praegu ei ole Haapsalul Martnaga ühineda vaja ega kasulik (vabandust minu pragmaatilisuse pärast). Martna elanikele ei too ühinemine Haapsaluga head.

Ühinemise pooldajad peavad ühinemise peamiseks põhjenduseks, et Haapsalu on Martna elanikele tõmbekeskus, et inimeste igapäevaasju saaks ajada ühe omavalitsuse piirides. See argument on vähetähtis, sest haldusreformi seadus ei sea omavalitsuste ühinemisele niisugust ülesannet.

Ka Taebla, Linnamäe ja Palivere elanikele on Haapsalu tõmbekeskus, kogu Põhja-Läänemaale. Seadus on väheambitsioonikas, selles puudub visioon Eesti haldusterritoriaalse jaotuse kohta. Toimub vabatahtlik ühinemine, mis on riigimehelikult juhtimata. Tulemuseks on kauplemine, tehingute tegemine kuni selleni, et määravaks osutuvad isikutevahelised suhted.

Suureks eesmärgiks ei ole seatud ideed, et omavalitsus oleks üks toimepiirkond, kus teevad inimesed oma igapäevatoimetusi: käivad tööl, koolis, veedavad vaba aega, ajavad ametiasju. Haldusreformi nime kandev seadus ei ole sisult mitte reform, vaid haldussuutlikkuse parandamisega tegelemise algus. Loodetavasti järgneb reform, mille tulemusena vaadatakse üle omavalitsuste rahastamine. Näiteks on Isamaa ja Res Publica Liit teinud koalitsioonipartneritele ettepaneku, et maapiirkondade omavalitsustele laekuks eraisikute tulumaksust 11,6  protsendi asemel rohkem, nt 17 protsenti. See võiks aidata kaasa valdade arengule ja tasakaalustada linnastumist. 

Martna elanikele on valla arengu seisukohalt kasulikum ja lootustandvam ühineda Lääne-Nigulaga. Haapsalu jääb Martna, Suure-Lähtru, Rõude ja teiste külade elanikele tõmbekeskuseks ka siis, kui vallamaja asub Taeblas. Teeninduspunktid, kus inimesed saavad ajada sotsiaalvaldkonna, maa ja planeeringutega seotud asju ning suhelda vallaametnikega, jäävad ju endisesse vallamajja alles.

Martna elanikele ei ole ühinemine Haapsaluga kasulik. Ühinemise eesmärk peaks olema, et midagi muutub valla elanikel paremaks, nt elukeskkond, teenuseid on rohkem ja need on paremini kättesaadavad, arendatakse ettevõtluskeskkonda, sotsiaalseid teenuseid jm. Lootusel, et Haapsalu ja Ridala ühendomavalitsus arvestab Martna arenguvajadusi ja viib neid ellu, on vähem alust kui Lääne-Nigulas. On ju Lääne-Nigulas vallad, kel samad probleemid nagu Martnal, ja sellest tuleb parem koostöö ning tulemus. Üksteisemõistmist on rohkem.

Lääne-Nigulal on toimekate kogukondade kogemus. Lääne-Nigula vallavolikogu kõigis komisjonides on arvestatud piirkondlikku esindatust ja loodetavasti jätkavad nad samasugust kaasamist uues volikogus. Haapsalu linnal on kodanike kaasamine läinud üle kivide ja kändude. Ka Ridala ja Haapsalu ühinemislepingu eelnõus ei ole põhimõtet, et uue volikogu komisjonides oleks kõik piirkonnad esindatud.

Head ja tulemuslikku koostööd on loota, kui osapooled on võrdsed. Vägisi meenub rahvajutt Suurest ja Väikesest Peetrist. Esmalt söödi üheskoos Väikese Peetri moonakott ja hiljem mugis Suur Peeter üksi enda oma. Linn, kus elab pisut üle 10 000 elaniku, ja Martna, kus alla 1000, ei ole võrdsed partnerid.

Ometi on keegi, kellele on Martna ühinemine Haapsalu ja Ridalaga kasulik. See on Ridala volikogu. Ridala ei ole siis üksi maapiirkonna eestkõneleja, et selgitada külaelule omaseid vajadusi ja neid ellu viia.

Arvestades Haapsalu täitevvõimu tahtmatust Martnaga ühineda, leidsin, et Martna elanikele on kõige parem, kui nad ühinevad Lääne-Nigula, mitte Haapsaluga. Igal juhul on Martna valijate ees ülesanne: et saada oma esindaja uude volikokku, on vaja koonduda võimeka ja teotahtelise kandidaadi taha.