Raivo Aeg: Haapsalu raudtee vajab kindlat plaani

Raivo Aeg, riigikogu liige (IRL)

Haapsalu raudtee taaselustamine on liikunud sammukese edasi, kui uskuda majandusminister Kristen Michali intervjuud 5. septembri Lääne Elus. Sellesarnaseid lubadusi jagas ka peaminister Taavi Rõivas oma kevadisel Läänemaa visiidil. 2015. aastal Isamaa ja Res Publica Liidu eestvedamisel koalitsioonileppesse kirjutatud lubadus raudtee taastamist analüüsida on saanud peale IRLi vähemalt veel ühe koalitsiooni osapoole tugeva toetuse osaliseks.

Haapsalu raudtee ei saaks kindlasti kunagi olema äriliselt kasumlik projekt – tegemist oleks regionaalpoliitilise meetmega, mille eesmärk ei olegi isemajandamine, vaid pigem ühe piirkonna elutegevuse elavdamine ning transpordivõimaluste mitmekesistamine. Haapsalu raudteel on oma toetajaskond, kes on koondunud eri ühendustesse, oma õla on lubanud rekonstrueerimisele alla panna kohalikud ettevõtjad.

Toetusavaldused raudtee taastamisele on kahtlemata suur samm edasi, kuid esialgu pole tegemist enama kui vaid hea tahtega. Lääne maavalitsus on planeerinud raudteekoridori ja tellinud keskkonnamõjude analüüsi, kuid valdkonna eest vastutavas majandusministeeriumis ei ole minule teadaolevalt Haapsalu raudtee asjus valminud ühtegi konkreetset plaani ega olnud tõsisemat arutelu. Majandusministeeriumi poolt ei ole Haapsalu raudtee projekteerimiseks ja ehitamiseks esitatud investeerimistaotlust isegi riigi eelarvestrateegiasse, rääkimata 2017. aasta riigieelarvest.

Raudtee elustamisele kuluks 50–60 miljonit eurot, lõplikku maksumust mõjutab valik diisel- või elektrirongide vahel ning kas rong sõidab vaid Haapsallu või Rohukülla. Viimane oleks eriti oluline hiidlastele ja suurendaks ka Hiiumaa kui atraktiivse turismisihtkoha ligipääsetavust, liiati arvestades, et ammustel aegadel on rong Rohukülla sõitnud.

Lääne maakonnaga seotud ettevõtjate initsiatiiv ja valmisolek võtta Riisipere–Turba raudteelõigu ehitamisega äririsk on iseenesest tervitatav, kuid riigile tähendab see veelgi enam vajadust põhjalikult kaaluda, milline on terviklahendus. Sama raudteetrassi eri lõikude kuulumine eri omanikele muudab raudtee majandamise kindlasti keerukamaks ning vajab pikaajalisi lepinguid. Tingimustest olenevalt võibki riigile lõpptulemusena olla kasulikum tellida raudtee ehitus erasektorist ja seejärel asuda seda kompenseerima pikaajaliste lepingutega. Selge on see, et maakonnaga seotud ettevõtjate valmisolek riskeerida ja rahastada regionaalset projekti näitab, et ettevõtmisel on laiapindne toetus. Kohalikud ettevõtjad tunnetavad vaieldamatult kõige paremini oma piirkonna inimeste ootusi ja vajadusi. 

Initsiatiiv ja toetus Haapsalu raudtee toetamiseks on nüüd nii tugev, et vajab majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumilt tõsisemate sammude astumist kui pelgalt toetusavaldused. Ministeeriumilt ootaks konkreetset plaani, kuidas Haapsalu raudtee teemaga edasi liikuda. Raudtee taastamiseks hinnanguliselt kuluv 50–60 miljonit mitme aasta peale jaotatuna ei tohiks olla teiste taristuprojektide taustal ületamatu summa. Kui võrrelda hiljutise otsusega paigutada riigieelarvest 9,5 miljonit eurot lisaraha praamiliikluse säilitamiseks mandri ja suursaarte vahel kuni uute praamide saabumiseni, on kindlasti tegemist hoopis pikaajalisema ja jätkusuutlikuma investeeringuga.

Kindlasti vajab Haapsalu raudtee teoks saades riigi doteerimist, nagu paljud teised piirkondlikud ühistranspordi võimalused Eestis või kogu Euroopas. Samalaadsed raudteeühendused eksisteerivad kogu Euroopas ning aitavad tagada, et ka väikestes linnades ning metropolidest veidi kaugemale jäävais piirkondades jätkuks elu ning sealt oleks hõlbus kohalikel tööle sõita ning ka turistil külla tulla.