Edward Lucas: miks mu sõber Venemaa suhtes eksib

Edward Lucas

ajakirjanik

Me peame taaskäivitama suhted Venemaaga Kremli tingimustel. Kui kõrvaldada dekoratiivsed elemendid, on just see minu vana sõbra Anatol Lieveni argument New York Timesis avaldatud artiklis.

Lieven esitab kolm mõtet. Venemaa ei ole mitte USA globaalne rivaal, vaid regionaalne suurriik, kes püüab raskustega säilitada kildu oma kunagisest mõjusfäärist. Tegelikult pole ta üldse mingi vastane, vaid loomulik liitlane.

Ta mainib Venemaa tegevuse tõkestamise katsete alternatiivkulu Ukrainas ja mujal. Selle asemel peaksime vähendama pingeid, säästes aega ja jõupingutusi teiste, pakilisemate teemadega tegelemiseks.

Praktikas tähendaks see sanktsioonide tühistamist, Venemaa-poolse Krimmi annekteerimise de facto aktsepteerimist ning Ukraina survestamist nõustuma eristaatusega Kremli kontrolli all olevaile idaaladele, mida toetaksid Lieveni ettepaneku järgi ÜRO rahuvalvajad.

Ma ei ole kindel, kas see on üldse võimalik. Minu hinnangul soovib Vladimir Putini režiim halbu suhteid läänega. See toetab riigisisest müüti vooruslikust, ümberpiiratud Venemaast, keda ähvardavad silmakirjalikud välisjõud. See juhib venelaste tähelepanu kõrvale Kremli hävitavalt läbikukkumiselt riigi moderniseerimisel.

Enamgi veel, Putin usub, et liigub võidukursil. Kui me loovutame talle Ukraina, jätkab ta saavutatud eeliste eduks konverteerimist mujal, annekteerides ehk Valgevene või sekkudes Balti riikides. Samuti ei anna Süürias toimuv alust arvata, et Venemaa on väärtuslik liitlane võitluses islamiäärmuslusega.

Lieveni suurim analüütiline viga on siiski tema lähtepunkt. Venemaa ei käitu halvasti sellepärast, et lääs teda provotseeris, ei NATO laienemise ega Euroopa Liidu katsete tõttu arendada kurva saatusega idapartnerlust.

Venemaa kasutab neid ettekäändena, kuid me ei peaks selliseid kaebusi puhta kullana võtma. NATO üritas luua Venemaaga sõbralikke suhteid. Projekt ebaõnnestus, sest Venemaa ei tahtnud võrdset kohtlemist teiste riikidega ega kohelda oma naabreid tõeliselt suveräänsete ja iseseisvate riikidena. See oli Venemaa, mitte meie valik.

Tõeline probleem on Kremli vaatenurk ajaloole. Meie peame Nõukogude impeeriumi lagunemist vabanemiseks. Putin ja tema sõbrad näevad seda ehk ajutise geopoliitilise katastroofina. Me ei ootaks hollandlastelt, taanlastelt või iisraellastelt sõbralikke suhteid Saksamaa juhtkonnaga, mis leinab Hitleri Kolmanda Riigi kokkuvarisemist. Me ei tohiks rakendada Stalini õuduste ohvrite suhtes topeltstandardit.

Lieven väidab, et lääs on liigutanud oma „strateegilist piirjoont” itta ja Venemaa on üksnes reageerinud maa kahmamisele. See väide jätab tähelepanuta kaks tähtsat tegurit. EL ja NATO ei laiendanud oma liikmesust Brüsseli otsustajate käsul. Nad võtsid vastu riigid, kes prõmmisid uksele, nõudes julgeolekut, heaolu, vabadust, sündsust, väärikust ja muud, millest oli raudne eesriie nad ilma jätnud.

Need riigid oleksid võinud otsustada vaadata Venemaa poole. Neid seovad kogu Nõukogude perioodi viletsusele vaatamata ka sellega sügavad keelelised, kultuurilised ja ajaloolised sidemed. Taani ja Hollandi sugused riigid lõimivad ennast hea meelega Saksamaaga majanduslikult – ja Hollandi puhul – isegi sõjaliselt.

Venemaal võinuks olla endise impeeriumiga sellised suhted. Neid ei ole, sest Venemaa eelistas postimperialistlikku tusatsemist, millele järgnesid neoimperialistlikud pahateod ja agressioon. Miks peaksid endised vangistatud rahvad aktsepteerima seda, kui saadaval on ka midagi palju paremat?

Lieven möönab tõepoolest, et lääs peaks Eesti, Läti ja Leedu ründamise korral nende eest tõsiselt võitlema. Ta kirjutab aga, et on raske ette kujutada mõnd realistlikku stsenaariumi, mille korral võiks selline vajadus tekkida. Loodame, et vähemalt selles on tal õigus.

Anatol Lieven on Briti ajakirjanik ja poliitikaanalüütik. Edward Lucase kolumn ilmub uudisteagentuuri BNS vahendusel.