Juhtkiri: ringkäenduse oht

Tänane Lääne Elu kirjutab taas Haapsalus puhkenud pagulaskriisist, seekord sellele eelnenud sündmuste jadast, mis on viinud Haapsalu sõjapõgenikud seisu, kus nad praegu on – segaduses ja teadmatuses. Tõenäoliselt laheneb see, emotsioonid kaovad ja elu läheb edasi.

Mis kõiges selles aga häirib, mis on pildil valesti? Mis mulje see jätab, kui ministeerium, ükskõik milline siis, korraldab riigihanke ükskõik mis asjas, ja hanke võidab võimuerakonnaga seotud ühing, mis saab selle tulemusena raha ja tööd? Kas ei või olla tegemist ringkäendusega?

Teiseks, kui valitsus on otsustanud võtta vastu 500 sõjapõgenikku ja katta kulusid, miks siis teha riigihange niisuguste tingimustega, et ühelgi uuel tulijal ei ole võimalik osaleda? Töö pagulastega on kahtlemata spetsiifiline ja keerukas, aga see pole ka tuumafüüsika, et vähem kui kolme tegutsemisaastaga ühinguid jutule ei võeta. Seda enam, et niisugusel hulgal nii keerulistest piirkondadest sõjapõgenikke pole meil ju varem vastu võetud ega ole nendega aastaid tegelevaid ühinguid just jalaga segada. Kui Haapsalus asutatud Pagula kõlbas hiljem koostööpartneriks, kas ei võinuks talle siis anda võimalust riigihankes osaleda? Seda enam, et Põhja- ja Lõuna-Eestis osutavad tugiteenust hoopis vabatahtlikud.

Oletame, et kogemusteta Pagula ei saanud tõesti pagulastega hakkama, nii et leping tuli lõpetada. Kas on aga Mihkelsoni keskus siis paremini hakkama saanud? Pagula lepingu lõpetamine sai väidetavalt alguse süütamisjuhtumist. Aga sellesarnane, isegi hullem, juhtus ju ka Tallinnas. Haapsalu pagulased on Pagula tugiisikutega rahul, isegi väga rahul. Keskuse esindaja on öelnud, et edulood on lapsed, täiskasvanute puhul on aga terves Eestis takistanud ja takistab kohanemist puudulik keeleoskus. Haapsalus takistavat seda tugiisikute liigne lähedus pagulastega. See ei ole usutav.