Aidi Vallik: uue normaalsuse inimene

Sain ühe pika ja mureliku telefonikõne, mis tuletas meelde teema, millele olen mõelnud juba kaugelt üle kümne aasta.

Kunagi lootsin, et selletaoliste väärtuste arenemise protsess on mööduv, aga nüüd on mulle päris selge, et ei möödu see niipea. Vastupidi, ilmselt hoogustub see veel mõnda aega, kuni viib meid lõpuks situatsiooni, mis on iseeneslikuks kannapöördeks juba üsna ühemõtteliselt traagiline.

Ma räägin jälle meie ülipüüdlikust, ülipingutavast, üliambitsioonikast ühiskonnast ja just samasugusest ellusuhtumisest, mis ei jäta peale täiskasvanud tööinimeste närvisüsteemi laastamata ka nende laste omi. Ma räägin sellest, et inimlikust normaalsusest (mille hulka kuuluvad ka eksimused, nõrkused, iseloomude ja närvisüsteemide eripärad) on saanud otsekui ebanormaalsus, ja ebanormaalsusest (kõiki ärkvelolekutunde hõlmav ja igasse eluvaldkonda kandunud eksimatuse, edukuse, saavutuste, nõudlikkuse printsiip) on saanud normaalsus. Võisin selles järjekordselt veenduda, kui lugesin paari netikeskkonna vastukaja mõne päeva tagusele jubedale lapsega juhtunud õnnetusele Raplamaal. Igaüks võib selles veenduda üha ja üha, kui loeb ükskõik millise õnnetusjuhtumi ajakirjandusliku kajastuse kommentaare.

Eksitused, inimlik hooletus ja väikesedki valearvestused, rääkimata untsuläinud pereplaneerimisest, luhtunud karjäärist või paljude väikeste asjaolude kokkulangemisel  juhtunud suutest õnnetustest, ei ole meie maailmas enam lubatud.

See uus normaalsus on normaalsus siiski vaid masinate, mitte inimhingede puhul. Meie ajud ei ole arvutusmasinad, mis on igal ajahetkel võimelised kõiki asjaolusid võrrandisse lükkima ja parimat varianti välja rehkendama. Meie teod ja käitumismustrid ei ole sageli isegi mitte teadvustatud, sest neid mõjutab peale ratsionaalse ajutöö veel väga palju muud. See on inimlik. Me muide olemegi inimesed, kelle taotlus aga, nagu näib, on saada võimalikult palju üliinimesteks … või teisiti öelduna mitteinimesteks.

Sest muidu ei oska ma seletada eilses telefonikõnes arutatud olukorda, kus esimeses klassis käivate kaksikute õpetaja avaldas emale arenguvestluses rahulolematust sellega, et need lapsed pole justkui päris kõlblikud. Pole piisavad. Õppimisega on küll hästi, see on kena keskmine, aga et kaksikud on siiski liiga muretud. Hooletud. Otseselt tundi ei sega, aga nihelevad muudkui. Unustavad asju. Lähevad hajevile. Nende suhtumine üleüldse olevat kuidagi selline … kergevõitu.

Nojah, aga kas pole siis tegemist täiesti tavaliste seitsmeaastaste lastega? Õpetaja kirjeldab ju tervete seitsmeaastaste normaalsust, mida peaks kuidagi muutma hakkama. Ema läks koju ja nuttis terve õhtu ning helistas mulle, et mis see nüüd tähendab ja mida ta tegema peaks, et lastega kuidagi parem saaks.

Millised peaksid siis seitsmeaastased kooli meelest olema? Muretu meele asemel vaevlema mure ja stressi käes? Nihelemise asemel pulkadena paigal istuma? Mitte kunagi midagi unustama, igas pastakajoones püüdlus ja hool? Millest me räägime?

Konkreetne kool asub muidugi Tallinnas ja on üks parimaid, nii et ilmselt ei ole see muretuist lastest väikeste stressis täiskasvanute tegemine ehk väiksemate koolide tavapärane praktika. Isegi hariduse lipulaevade juures on see aga ikkagi üpris mõtlemapanev. Seda enam, et ma ju tunnen neid konkreetseid kaksikuid: nad on targad, viisakad, rõõmsad ja lahke loomuga, tähelepanelikud ja hakkajad, nad mängivad tihti õues. Nendega on palju tegeldud ning nutiseadmed ja telekas on ema-isa põhimõtetest lähtuvalt neist siiani eemal hoitud. Nüüd kahtleb ema täitsa siiralt, et äkki on kogu see nende kodune kasvatus ikka kuidagi selline süüdimatult hipilik või midagi. Et laste mure ja hool pole piisav ja seepärast pole ka lapsed piisavad. Ega vanemadki, sest ka neil on ebaõnnestumisi oma kasvatustöös. Selle uue normaalsuse vaatepunktist, mis eeldab seitsmeaastastelt mittenihelemist, mitteunustamist, hoolt ja muret.

Kuni valitseb selline suhtumine, võivad kas või kõik Eesti koolid kõigis ainetes minna hindesüsteemilt üle hinnangute süsteemile (nagu Tartu koolid järgmisest õppeaastast ande- ja oskusainete puhul plaanivad), aga laste koolistressi ja psüühikahäirete vastu ei ole sellest abi vähimalgi määral. Sest nende probleemide põhjused on hoopis fundamentaalsemad, on peidus hoopis ühiskondlikult valdavas mõtteviisis. Sellessamas, mis eeldab inimestest üliinimsust ning mille tõttu üha rohkem täiskasvanuid depressiooni- ja ärevusravimeid krõbistab. Sest valus on olla nii ebapiisav.

Aidi Vallik, 
kolumnist