Aidi Vallik: Vanade talunimede õigustus

Hiljutises Maalehes kirjutas Ivar Soopan hea loo vanade talunimede muutmise kampaaniast, mis tundub riiklikul tasemel käimas olevat. Sest ei piirdu see muutmistuhin sugugi vaid Saku vallaga, millest tolle leheloo näited olid toodud. Olen pidanud sellega ka lausa ise ja isiklikult kokku puutuma siin meie uues elukohas ühes Lõuna-Eesti vallas.

Maa-ameti soov muuta vanad talunimed pelgalt aadressideks mööduva tee nime ja talude järjekorra järgi polnud enne Ivari lugu meedias õieti veel mingit kajastust saanudki. Uue korra põhjenduseks tuuakse väide, et koha-aadress peab tagama objekti kiire leitavuse, mida senised traditsioonilised talunimed justkui enam ei võimaldavat. Samuti sobib põhjenduseks, et mõnedki talunimed olevat keeleliselt (tänapäeva keelereeglite seisukohalt) vigased, võõrkeelsed või vanas kirjaviisis, nagu näiteks meiegi talul.

Põhjendused võivad olla pealtnäha kui õiged iganes, aga paraku vaatavad need kõik mööda asjaolust, et kohanimed (sh vanad talunimed) ja nende kujunemislood on väga oluline osa meie rahvuskultuurist. Ühtlasi on toponüümid meie emakeele üks vanimaid kihistusi üldse, mis on säilinud oma äratuntaval kujul üle sajandite ja hüpoteetiliselt isegi üle aastatuhande. Need on saanud osaks rahvapärimusest ja koduloost, meie ajaloost ja nende kohtadega seotud inimeste identiteedist. Erinevalt maa-ameti arvamusest, et „koha-aadress ei ole kellegi eraomand, vaid avaliku ruumi osa”, on nimi midagi väga isiklikku, on identiteedi osa, traditsiooni väljendus ja ajaloolise järjepidevuse jälgitav marker.

Meie talurahva seas arenesid talunimed tihti välja, seotuna ümbritseva maastiku, pinnavormide, maamärkide, veekogude, teetähistega. See, et me tänapäeval enam ei suuda neid seoseid näha ega märgata, sest maastikud on muutunud ja suur osa rahvapärimust ajaloopimedusse kadunud, ei tee neid kunagisi seoseid olematuks. Talul oli tema nimi, ning see nimi oli midagi hoopis enamat kui juhend kohalejõudmiseks. Enne perenimede panemise aega määratles inimese asukohta ja kuuluvust just talunimi (nagu meil kõigil on võimalik vanu kirikuregistreid uurides näha), ning see traditsioon kestis isegi pärast perenimede panekut veel oma 100–120 aastat edasi.

Tänapäeval, kus inimesed tihtilugu ei ela enam sünnist surmani ja põlvkondade kaupa samas kohas, muidugi talunimi enam inimest mingil laiemal tasandil ei identifitseeri, aga kogukondlikult ja väiksemas mahus teeb seda siiski edasi. Peale selle, ja mis tähtsamgi, talunimed võimaldavad orienteeruda kohapealses folklooris ja kohalike inimeste mälestuslugudes, üleskirjutatud memuaarides, laseb otsida infot arhiivimaterjalide hulgast ja nii edasi. Vana ja ajalooga talunimi ei pruugi küll objektiivselt suurendada selle talu turuväärtust, kuid võib seda teha. Pealegi ei ole turuväärtus kaugeltki mitte ainuke väärtus maailmas. Kuidas see nüüd oligi … „kõige tähtsam on silmale nähtamatu”.

Isegi tänapäeva õigekirjareeglitele mittevastavail talunimedel on enamasti oma ajalooline õigustus. Eesti keelt on nimelt sadade aastate jooksul üritatud üles kirjutada mitut moodi, lähtudes kord ladina, kord alamsaksa ja siis ülemsaksa keelest, teatud piirkondade puhul ka rootsi keelest, enne kui pastor Ahrens 19. sajandi keskel meie uue kirjaviisi välja mõtles. See, kui need sammukesed rändamise teed kajastuvad ka vanades kohanimedes, ei ole mitte puudujääk, vaid väärtus. See on umbes sama, miks me ei viska ära 16. sajandist pärit mündileidu (sest see raha ei ole käibel ju enam ammugi), vaid tahame selle panna hoopis muuseumisse klaasi alla kõigile vaadata ja teadlastele uurida.

Aga arheoloogilistest leidudest erinevalt on meil vanade talunimede süsteemseks väärkohtlemiseks ja maa pealt kaotamiseks Vabariigi Valitsuse 20.12.2007. a määrus nr 251 „Aadressiandmete süsteem, Kohanimeseadus, Vabariigi Valitsuse 22.04.2004. a määrus nr 226 „Kohanimede eestikeelsuse kindlaks tegemise kord” ja riigihalduse ministri 15.01.2016. a määrus nr 2, „Kohanime vormistamise ja kasutamise kord”.

Nii et mis mõni hädine talu- või külanimi sellise kahurväe vastu saab. Ma küll üritasin, saatsin vastuseks valla poolt meile saadetud ametlikule kirjale, milles nõue talunimi ära muuta, rea selleski arvamusloos toodud põhjendusi koos koopiatega meie talukohast koos selle nimega nii 1810. kui ka 1862. aasta kaardil … ja loodan piisavale aja- ning kultuuriloolisele põhjendatusele.

Nimi on oluline, nimi on midagi kuidagi juba põhimõtteliselt määrav, ja kas vähe on vanade rahvaste hulgas olnud neid, kes uskusid nimes olevat hinge. Igatahes ei ole see kunagi asendatav numbri või mõne uusmoodustisega … kuigi väidetavalt võidaksime objekti kiires leitavuses ja vastavuses tänapäevasele ortograafiale.