Mihkel Mutt: valmistugem võitluseks võsa vastu
18.07.2017
Mihkel Mutt. ARHIIV
Suvi on ringisõitmise aeg, kirjutas kirjanik Mihkel Mutt Postimehes. Tee ääres on kohasildid. Liigud edasi ja näed, eemal ongi üks majake, kaugemal teine. Ootad, millal päris koht tuleb. Aga ei tulegi, viie kilomeetri järel on juba uus silt, arutleb kirjanik Mihkel Mutt Postimehes. Sildid kinnitavad – kunagi käis siin elu. Siis tabad end ketserlikult mõttelt, et Eesti on liiga suur, täpsemalt on inimesi selle maakohta liiga vähe. Rahvastikutihedus pole iseenesest peamine. Skandinaavias on see veel väiksem. Aga maad on mitmesugust. Osa ei nõua pidamist, kaljud ja kõrbed, stepid ja tundrad hoolitsevad enda eest ise, aga Eesti kohta ütleb laulusalm õigesti, et „viljakandvat mulda on leida igal pool”. Mida hakkab see kasvatama tulevikus?
Praegune haldusreform ei jää ilmselt viimaseks, toimub koondumine, ääremaade eluleek jääb veel väiksemaks. On tõenäone, et tuleviku Eesti jaguneb tänasest palju teravamalt kahte – esimese moodustavad linnaruum, ettevõtlustalud ja maniküüritud maakodud, majandatav mets ja üüratud põllud. Ülejäänu kasvab võssa, kuni kord metsastub. Ka praegu sõidetavad kruusateed ei vii enam kuhugi ja nendegi alguses valendavad sildid. Ja võib-olla kunagi tulevikus loeb mõtlik rändur ka silti „Tallinn–Tartu külatee”.