Juhtkiri: nõrkuse varjamise koomika

Eesti erakondade seas paistab olevat üldlevinud põhimõte, et nõrkust ei tohi välja näidata. Loogika on selline, et suur osa valijaid tahab iga hinna eest olla võitjate poolel, ja võitjad on tugevad. On ju näiteid isegi parteisisese demokraatia mahasurumisest, sest eriarvamusi võidakse tõlgendada lõhena, mida võib omakorda tõlgendada nõrkuse väljanäitamisena. Ühtsuses on jõud, millest järeldub, et erakond peab iga hinna eest olema ühtne.

Küllap on selliseid valijaid, kes eelistavad tugevust maailmavaatele või programmile. Aga naljalt ei tule meelde ühtegi erakonda, kellele oleks edu toonud tugevuse teesklemine. Seda tõestavad ka seekordsed Haapsalu volikogu valimised, kuigi omavalitsuse valimisteni on veel üle kuu.

Juba on kindel, et terve taasiseseisvusaja püsinud erakondlikud jõujooned Haapsalus tõmmatakse ümber. Kui vanasti olid põhitegijad Reformierakond ning Isamaa ja Res Publica Liit, siis seekord kindlasti mitte.

Nii ühe kui ka teise liikmetest suur osa leidis, et on kasulikum kandideerida erakonnata. Valimisliit peaks nii reformierakondlase Urmas Suklese kui ka IRLi Merle Mäesalu ja Toomas Schmidti hinnangul tooma nimekirja tugevamad kandidaadid ja valijatelt rohkem hääli.

Võiks ju arvata, et selle peale võeti erakondade peakontorites ette eneseanalüüs, et avastada, mis on viinud sinnamaani, et erakonnaga seotus muudab kandidaadi valija silmis kehvemaks. Aga ei. Kohe tabasid oma nimekirjas kandideerijaid süüdistused ja ähvardused. Muidugi ka vastu rinda tagumine, et erakond tuleb igal juhul valimistele oma nimekirjaga.

Oravad ei üllatanud. IRLi saaga lõppes aga eile erakonna peasekretäri tunnistusega, et IRL ei panegi oma nimekirja välja. Jääb üle öelda vaid üht: sõbrad, saab ka väärikamalt.