Mare Urbas: kolm küsimust keskkonnaametile

Tallinna halduskohus tegi hiljuti otsuse, milles lükkas tagasi turbakaevandaja Kekkilä kaebuse Lääne-Nigula vallavolikogu otsuse peale.

Kohus pidas õigustatuks, et Lääne-Nigula vallavolikogu lähtus ettevaatusprintsiibist kaevandusloa menetlemisel. Muret tegev ja kohalikke elanikke solvav oli lugeda aga keskkonnaameti selgitusi kohtule („Keskkonnaameti täiendavad seisukohad haldusasjas 3-17-796”, 27.09. 2017 nr 1-6/17/38-8). Soovin sellest dokumendist lähtuvalt esitada keskkonnaametile järgnevad küsimused ja soovin neile avalikku vastust, sest teema puudutab otseselt piirkonna elanikke.

Nimetatud dokumendis lk 6 tsiteeritakse ja väidetakse järgmist:

Keskkonnamõju hindamise (KMH) aruandes on välja toodud 1984. a Ülo Heinsalu hinnang seoses karstiavadega: „See nn neeldumisala on 600 m pikk, 100 m lai ja 7,5 m sügavune, osalt võsastunud karstiorg, kus leidub 35 mitmesuguses arengustaadiumis olevat rohtunud, ajuti mudase põhjaga karstilehtrit. Karstiorgu settib jõe kaasakantud muda. Ülo Heinsalu artiklist: „Suvel on org kuiv. Vanasti sai sealt hea heinasaagi tänu igakevadisele üleujutusele, mis jätab maha rammusa mudakihi.”

Keskkonnaamet selgitab, et samasugune mudakiht (mida kirjeldab Ülo Heinsalu) on neeldunud aastakümneid. Sellele lisandus ka karstialal paiknevate loomakasvatushoonete ümbrusest põhk, hein ja sõnnik (mis suurvee ajal karstilehtritesse uhuti (nt Ingkülas). Sellest saab järeldada, et aastakümneid on karstilehtrite kaudu maa-alusesse jõkke uhutud setteid, taimejäänuseid jms. Seega on juba 1984. a osundatud karstiavadest põhjavette sattunud reostusele, mis ei ole kuidagi turbatootmisega seotud.

Küsimus 1: Millistele seireandmetele või fikseeritud faktidele tugineb keskkonnaamet, väites loomakasvatushoonete juurest karstilehtritesse uhutud põhu, heina ja sõnniku kohta; kus on Ingkülas viidatud karstilehter; millised loomakasvatushooned asuvad karstilehtritele nii lähedal, et need on suurvee ajal selliselt üle ujutatud, et tekib sealt heina, põhku ja sõnnikut edasi kandev vool karstilehtritesse, ja miks keskkonnaamet lasi aastakümneid, olles teadlik kirjeldatud reostusest, selliselt põhjavett reostada Salajõe maastikukaitsealal, mille kaitsekorralduse eest keskkonnaamet vastutab?

Kui külaelanikelt nõutakse oma väidete kohta veeproove või muid tõestavaid dokumente, siis ootaks samasisulist lähenemist ka asutuselt, mis on seatud keskkonnaprobleemide ennetamiseks ja lahendamiseks. Eespool toodud väiteid ei toeta ka KMH aruande veeproovid, mis ei näita kõrget nitraatide taset, mida peaks põhjustama keskkonnaameti kirjeldatud reostus.

Eespool nimetatud dokumendis lk 7 sedastatakse: KMH aruandes on jõutud järeldusele, et turbatoomise mõju on tarbeveele olemas, kuid see on väike ning kavandatava tegevusega ei mõjutata tarbevee kvaliteeti Salajõe külas.

Küsimus 2: Kui keskkonnaamet aktsepteerib KMH hinnangut, et turbatootmise mõju veele on nii väike, et seda võib juhtida kaitsealusesse Salajõe jõkke ja selle kaudu otse karstilehtritesse ning põhjavette, siis mis põhjusel ei või koormuse hajutamiseks vähemalt Niibi II osa kuivendusvett juhtida kaitsealusesse Riguldi jõkke, kuhu selle rabaosa veed on looduslikult alati voolanud?

Senine põhjendus, et Riguldi jõgi on kaitsealune lõhejõgi, ei ole piisav. Palun täpselt välja tuua, millised tingimused või näitajad kaevandusest välja juhitavas vees ei sobi kaladele, aga sobivad elanike joogiveele. Ma ei vaidlusta kalade kaitse vajadust, aga samavõrd kaitset vajab ka elanike joogivesi ja soovin teada, mille poolest see erineb.

Eespool tsiteeritud keskkonnaameti kirjas halduskohtule selgitatakse vähemalt viiel korral üle, et KMH uuringu ülesanne ei olnud Salajõe piirkonna põhjavee reostuse põhjuste väljaselgitamine, vaid kaevandamise mõju hindamine. Selline lähenemine on õigustatud uue kaevanduse rajamise korral, kindlasti aga mitte Niibi puhul, kus eelkuivendused tehti pärast kaevandusloa peatamist ja kuivendusvett puhastamata.

Ülo Heinsalu kirjeldust 1984. aastast Salajõe karstioru kohta tõlgendatakse üsna meelevaldselt. Mingi osa sellest ka neeldus, aga kindlasti mitte kõik, nagu väidetakse KMHs, sest suurema osa sidusid oru nõlvadel heintaimed. Samas artiklis annab Heinsalu ka Tiberna tõusuallika konkreetse kirjelduse, millele ei vasta allikas enam pärast 2002.–2003. a eelkuivendustöid Niibi II ja III alalt. Oleme korduvalt taotlenud keskkonnaametilt tõusuallika puhastamise korraldamist setetest. Nimetatud tegevus on ka Salajõe MK kaitsekorralduskavas planeeritud, kuid on tänaseni täitmata.

Küsimus 3: Millal täidetakse kaitsekorralduskava ja eemaldatakse Tiberna allikast sinna kuhjunud setted ning taastatakse Ülo Heinsalu kirjeldusele vastav allikalohk?