Heino Tamm: suuga teeb suure turu, käega ei kärbsepesagi
03.12.2017Haapsalu turu teemat on veeretatud kui kuuma kartulit juba pikki aastaid. Kahju, aga jutust pole asi selle aja jooksul suurt kaugemale edasi liikunud.
Kui linnajuhid lähiajal midagi kardinaalset ette ei võta,on karta, et uut turgu me niipea veel ei näe. Mind pani imestama Lääne Elus (18.11.2017) ilmunud lugu sellest, et Haapsalu linnavalitsusel puudub praegu turu arendamise plaan ja aselinnapea Peeter Vikmani ning ehitus- ja planeerimisosakonna juhataja Aivar Seina sõnul nad praegu üleüldsegi turu arendamisega ei tegele. Kui praegu ei suvatseta asjaga tegelda, millal siis veel?
Tahaks tuletada meelde eelmiste kohaliku omavalitsuse valimiste järgset aega 2013.aastal. Uuest võimuliidu koalitsioonileppest rääkidesa ndis värske Haapsalu volikogu esimees Jaanus Karilaid lubaduse, et koalitsioon nüüdisajastab Haapsalu turu. See tähendanuks Keskerakonna munitsipaalturu idee täideviimist. Turg saavat uue väljanägemise, samuti siseruumid. Projektki juba olla olemas ja see lebavat aselinnapea Peeter Vikmani laual.
Paraku on aeg andnud arutuse – turu projekti polnud ei aselinnapea laual ega laua all. Lubadus oli lihtlabane vale praeguse riigikogu õiguskomisjoni esimehe suust. Karilaid saab end õigustada ainult Inglise suurmehe Winston Churchilli sõnadega: „Oma sõnade söömine pole mul kunagi seedehäireid põhjustanud.”
Lääne Elus 10. aprillil 2015. aastal ilmunud artiklis „Haapsalu Linnamajandust hakkab juhtima Alo Lõps” lubas uus linna äriettevõtte juht, et kõige tähtsamaks ülesandeks peab ta tegelemist Haapsalu turuga, sest linna haljastusega pidavat asjad korras olema.
„Turul on vaja teha suuri ümberkorraldusi, sest praegu ei meelita see kauplejaid ega ostjaid,” kõlasid tookord Lõpsi sõnad.
Väga õiged ja kohased sõnad. Aga jällegi ainult lubadused…
Ei taha aga poliitikuist lubajate suhtes liialt ülekohtune olla. Nüüd, mil oleme elanud suurte lubaduste valguses juba üle ühe valimistsükli, võiks rääkida siiski ka mõningaist „väikestest edasiminekutest” turuplatsil. Maha on lammutatud nõukogude aja lõpul turule kerkinud putkad, turuplats on asfalteeritud. Küsiks: oli siis neid lammutustöid mõtlematult ja kiirustades vaja teha? Või oleks nende kinniste kauplemiskohtadega võinud mõne aja siiski oodata? Oodata, kuni turu projekt valmis ja rahagi leitud? Putkad ei olnud hullemas seisus kui praegune turuhoone ja mõningase väikese kõpitsemisega saanuks nad veel mõne aja edukalt toimida.
Võinuks ju ka tollase turu projekti autori IngaRauaga konsulteerida. Minule jääb üllatuseks, et kultuurimälestiste riiklikus registris numbri all 453 figureerib seniajani XX sajandi arhitektuurimälestise näitena 1983. aastal valminud turukompleks. Siit veel kord: oli siis ikka õigustatud linna ühe ajaloolise mälestise sellisel kombel julm mahalõhkumine.
(Haapsalu turg ei olnud riikliku kaitse all, kuigi muinsuskaitseamet soovitas linnavalitsusel turukompleksi säilitamist kaaluda – toim.)
Raha on kulutatud turu korrastamiseks juba üksjagu, on aga selge, et turu haldaja arusaamad nüüdisaegsest toimivast turust on väga hägusad. Vaid platsi asfalteerimise ja mõne tuulekaitseta katusealuse kauplemiskoha tekitamisega ei too turule kauplejaid ega ostjaid juurde. Asfaldi alla oli võimalus paigaldada elektrijuhtmed ja veetorustik. Vee olemasolu andnuks kätepesu- ja veevõtuvõimaluse, elektri olemasolu aga võimaluse kauba tasumiseks pangakaardiga ning võimaldaks turul kauplemist ka kuuma kohvi ja soojade küpsetistega, samuti saanuks korraliku välisvalgustuse.
Päev enne kohaliku omavalitsuse valimisi 14. oktoobril jagas Haapsalu Linnahoolduse juht Alo Lõps jällegi Lääne Elus lubadusi, et turuplatsilt vihmavee äravool tehakse korda kohe, juba järgmisel nädalal. Läks aga jällegi nii nagu alati – suu puhtaks lubadus täideti mitte nädal, vaid peaaegu kuu aega hiljem, novembris.
Meie kohalike poliitikute väljapaisatud valede puhul häirib kõige enam üleolev suhtumine, kui nad ei viitsi isegi neid valinud rahvale head ja hoolivat valet välja mõelda või teatraalselt näidata, kuidas nad ka kogukonnast ja inimestest lugupidavalt hoolivad.
Pole mingit kahtlust, et Haapsalu vajab tänapäevast ja aasta ringi toimivat turgu. Turul tuleks luua keskkond ja mitte võtta kasutusele ainult müügiruutmeetreid, vaid pakkuda inimestele ka elamuskogemusi, mis on nüüdisaegses avalikus ruumis vältimatu komponent.
See poleks mitte lihtsalt turg, seal võiksid toimuda teemapäevad, õpitoad, näitused, degusteerimised jms. Kui endal jääb puudu ideedest, võiks neid edukalt ammutada üleaedsete Skandinaaviamaade väliturgudelt. Aeg on aru saada, et turul ei peaks ametis olema mitte ainult kohamaksu kasseerija, vaid aeg on mõelda ka projektijuhile, kes paneks sõna otseses mõttes turu elama.
