Juhtkiri: minge kunstisaali!
11.01.2018Reedel Haapsalus avatud kunstitudengite näitusega on kunst ka Haapsalus äkki jututeemaks tõusnud ja Facebookis kõlavad nõudmised üks poodud kipstittesid kujutav taies maha võtta.
Maitse, sealhulgas kunstimaitse, on teatavasti üks, mille üle ei vaielda, vaid kakeldakse. Ajaloos tagasi vaadates leiab hulga taieseid, mille avalikkuse ette toomine on ühiskonnas toonud kaasa valulised reaktsioonid. Võtame või kaugemast ajast impressionistid või lähemast ajast Helsingis püstitatud Ville Vallgreni alasti naisekuju Havis Amanda. Aeg läheb ja needsamad šokeerivad taiesed leiavad koha väärikates muuseumides ja kunstiajaloo ülevaadetes.
Kuid kellel on õigus öelda, milline kunst on õige ja milline mitte, mis on lubatud ja mis mitte? Kui kunstnik leiab, et tema sisemisi tundeid annab kõige paremini edasi lille- või meremaal, ei saa keegi keelata teda neid maalimast. Kui kunstnik tahab oma maailmavalu väljendada poodud kipstittedes või purki roojates, siis on tal samasugune õigus seda teha. Publikut leidub kindlasti mõlemale. Kas kunsti puhul ongi esmatähtis kunstniku sõnumist aru saamine või hoopis see, mis tundeid loodu vaatajas tekitab? Kui teos mingil moel vaatajat puudutab, on ta oma ülesande täitnud.
Haapsalut on juba aastaid reklaamitud kui kunsti ja galeriide linna. Linnagalerii, Evald Okase muuseum, kunstikool oma kolme galeriiga, kultuurikeskuse fuajee ja väiksemad ateljeed-galeriid – kõik need annavad võimaluse eksponeerida eriilmelist kunsti ja vaatajale võimaluse külastada just endale meelepärast näitust. Ühes asjas tahaks küll linnagalerii kuraatori Agur Kruusinguga väga nõus olla: enne arvamuse avaldamist võiks näituse ikka oma silmaga üle vaadata.