Juhtkiri: hundihirmu suured silmad

Külakeskustes kortermajade vahel luusivatele ja hajakülades elumajade hoovidesse tungivatele võsavillemitele tuleks kiiresti selgeks teha, et hundi koht pole inimese läheduses. Kui muu ei aita, tuleb anda erakorraline jahiluba, et inimasulatesse sattunud loomad minema hirmutada või maha lasta.

Tõenäoliselt ajab hunte küladesse nälg. Pole võimatu, et tavapärase eluala äärtesse hulkuma tulnud loomad on karjast ära aetud, mistõttu neil polegi muud võimalust, kui otsida endale uus, huntidest seni asustamata jäänud elukoht. Või on tegu lihtsalt noorte ja lollide loomadega, kellel mingil põhjusel pole geneetilisse koodi piisavalt tugevalt kirjutatud, et inimesest tasub eemale hoida.

Küladesse tungivate huntide uudist tasub ühelt poolt vastu võtta rõõmuga. Hundisugu on Euroopast peaaegu kadunud, Eesti on üks neist vähestest kohtadest, kus võsavillemeid veel kohtab. Hunt on samasugune loom nagu kõik teisedki. Meie maailm oleks vaesem, kui Eestis poleks enam hunte. Nende arvukus teeb rõõmu, sest hundisugu on tugev ja elujõuline.

Halb on see, et seakatk on hävitanud metssead. Kes veel elus, nendele andsid hoobi jahimehed. Praegu tasuks mõelda huntide söötmise peale, et hoida neid küladest eemal. Kui huntidel pole süüa, heidavad nad ülearused loomad karjast ja need omakorda tõttavad kasse ja koeri noolima. Nii ühed kui ka teised ei tohiks inimasulais või metsades vabalt ringi hulkuda. Nii et teatud mõttes teeb hunt selleski vallas sanitaritööd, milleks ta loodud on.

Huntide arvukuse tõus tuletab meelde inimeses peituva hirmu. Üle saja aasta pole hunt Eestis inimest rünnanud, kuid hirm pole sellegipoolest kadunud. Sellepärast tasub keskkonnaministeeriumil koos jahimeestega pidada nõu, kuidas hoida tasakaalu inimeste ja loomade vahel.