Juhtkiri: töö on liiga kaugel

Läänemaa töömessil osales 30 tööpakkujat, saadaval oli üle saja töökoha. Isegi rohkem, sest töötajate vajadus on suuremgi. Näiteks Läänemaa haigla vajaks peale hooldajate ka arste ja õdesid, neid messilt leida on aga võimatu. Arstid-õed end messile pakkuma ei tule.

Sellest hoolimata – kui arvestada, et messil käis 600–700 inimest, kes otsisid tööd või tahtsid töökohta muuta, pidanuks see ideaalis õnnestuma igal seitsmendal. Seda enam, et töömessile tulevad tööpakkujad, kes on tõesti hädas. Haigla on otsinud hooldajaid ajalehe kaudu tükk aega, tulemus – mitte ühtegi soovijat.

Ühest küljest võiks öelda, et näete – töökohad on, töötud on ka. Kes tahab tööd teha, see ka tööd leiab. Kui ei leia, siis järelikult ei tahagi. Tegelikult aga on põhjus, miks Haapsalu ettevõtted sageli töötajaid ei leia, hoopis ootamatu – bussiliiklus. Nimelt ei ole maalt mitmestki piirkonnast isegi võimalik Haapsalus tööl käia, sest esimene buss jõuab liiga hilja, pärast tööpäeva algust,viimane läheb tagasi liiga vara, tükk aega enne tööpäeva lõppu.

Kunagi vedas PKC oma bussiga töölisi edasi-tagasi, pisemad ettevõtted ei saa seda endale lubada. Muidugi võiks öelda, et tööle saamine on igaühe enda asi ja maal elada ilma autota polegi võimalik. Paraku elab maal terve hulk inimesi, kellel ei ole ega hakka kunagi olema autot ning kes on tööta jäänud mitte laiskuse, lohakuse või viinavea tõttu, vaid sellepärast, et tervis on üles ütelnud või töökoht ära kadunud – piimafarm suletud, postkontor või kool kinni pandud jne. Inimesed pole oma süül riigi hammasrataste vahele jäänud.

Nüüd lubab seesama riik tasuta maakonnasisest transporti – käidagu tööl ja oldagu rõõmsad. Aga mis kasu on tasuta bussisõidust, kui buss läheb valel ajal?