Juhtkiri: Sisseränne Euroopa kaalukausil

Reede hommikul tuli teade, et kogu öö Brüsselis nõu pidanud Euroopa riigijuhid jõudsid rändeküsimuses kokkuleppele. Kõige tähtsam punkt selles on, et kohustuslik pagulaste ümberpaigutamise kord peab kaduma, sest Euroopa riigid on valmis pagulasi piiririikidest enda territooriumile ümber paigutama vaid nende arvu üle ise otsustades.

Nn kvoodipagulased on ka Läänemaal tuttav teema. Haapsallu tuli Euroopa Liidu kohustusliku põgenikekvoodi alusel kolm peret. Üks neist on siit lahkunud, kaks alles. Haapsalu linnavalitsus on põgenike vastuvõtu küsimuses paljude Euroopa populaarsete poliitiliste jõududega sama meelt: meie ei taha neid siia. Nii piirduski kvoodipagulaste vastuvõtt kolme perekonnaga, sest pärast seda oli selge, et kohalikud võimud neid siin näha ei taha.

Haapsalu pagulastest pole me pärast seda, kui üks mees lähisuhtevägivalla pärast kohtu alla anti ja süüdi mõisteti, rohkem midagi kuulnud. Loodetavasti läheb neil hästi ja nad on leidnud külmas Euroopa riigis koha, kus turvaliselt elada.

Itaalia või Kreeka riigijuhtide mure on mõistetav. Eesti võttis kohustuse võtta vastu 500 kvoodipagulast. Kui üle piiri voolab aga sadu tuhandeid inimesi, siis pole nende majutamine ja nendega toimetulek enam ainult suhtumise küsimus. Itaalia uus valitsus on lubanud põgenike tulva ohjeldada, Saksa kantsler Angela Merkel, kes veel hiljuti avas põgenikele piirid, seisab silmitsi sama probleemiga – et võimul püsida, tuleb pagulaste voolu ohjata.

Euroopa ei taha põgenikke, sest pelgab, et nad söövad ära meie heaolu, veelgi enam kardame aga nende kombeid ja usku. Võõrast usku, mis sunnib inimesi eurooplastele arusaamatult käituma. Brüsselis vormunud kokkulepe peegeldab poliitilist tegelikkust. Kuigi Euroopa vajab sisserändajate töökäsi, pole me valmis neid siin nägema.