Juhtkiri: esimene ja teine Eesti

Läinud nädala pühapäeval läksid Haapsalu linnaisad uue rohelise bussiga sõitma. Kell 8.51 linnavalitsuse eest väljuvale tasuta bussile istusid linnapea Urmas Sukles, volikogu esimees Jaanus Karilaid, aselinnapea Peeter Vikman ja avalike suhete juht Tõnu Parbus.

Ühest küljest kena ettevõtmine – on ju linnaisade töö silma peal hoida, kas linnas on kõik korras. Teisest küljest oleks võinud jätta istumata, sest õnnetuseks (või õnneks) tegi sõidu kaasa ka Lääne Elu ajakirjanik, kes nähtu hoolsasti üles kirjutas, et ka linnaelanikud sõidust teada saaksid, ja teada said nad nii mõndagi.

Vikman ei usu, et ta edaspidi bussiga sõidab. Bussis reisijaid näinud, tõdes ta, et buss on ikkagi vajalik. Karilaid tundis puudust muusikast, Sukles õllest. Lõpuks läksid härrased turule, laenasid üksteise käest raha, sest – üllatus-üllatus – ei saanudki kaardiga maksta. Ühesõnaga – oli meeldiv ja kasulik hommik, värske turukraam kulub marjaks ära, sai nalja visata ja rahvale näidata, et linnaisad hoolivad.

Samal ajal oodati mujal tundide kaupa bussi, mida ei tulnudki. Lääne Elu ajakirjanikud said eile ja üleeile järjest kõnesid, kus inimesed kurtsid, et bussid on käigust ära võetud või on graafikud muutunud nii, et ei oska arvata, kas ja millal buss käib. Muidugi, Haapsalu linnavalitsus ei vastuta selle eest, et kuskil külapeatuses pole bussiplaani, kuigi bussi oodati tundide kaupa ka Uuemõisas.

Haapsalu linnavalitsus oli isegi nii vastutulelik, et lasi laupäevases Lääne Elus ära trükkida teate, et bussigraafiku muutused on kirjas internetis aadressil peatus.ee. Muidugi ei saa neid süüdistada hoolimatuses. Inimene, kes pole kunagi bussiga sõitnud, ei saa ometi selle peale tulla, et kõigil ei ole arvutit, ja vähim, mis nende heaks teha saab, on bussigraafikud näiteks maakonna- või linnalehes ära trükkida. Mis teha. Esimene ja teine Eesti. Hea, et saime kinnitust, et need on ikka olemas.