Juhtkiri: lagunemine käib ruttu

Lihula gümnaasiumi direktori lahkumisotsusesse kuu aega pärast õppeaasta algust võiks suhtuda filosoofiliselt. Arutles ju semiootik Mihkel Kunnuski augusti viimases Sirbis õpetajaks olemise valu ja vaeva üle, püüdes küll selgusele jõuda, miks noored õpetajad koolis läbi põlevad.

Kunnus tõdeb, et hiiglaslik lõhe reaalsete võimaluste ja ideaali vahel on haridusvaldkonda saatnud juba väga ammustest aegadest. Sellesama lõhega võib seletada ka Lihula gümnaasiumi direktori Janar Sõbra lahkumist. Just see näitab, et ta on hea direktor. Kehvad direktorid end ideaalidega liiga palju ei vaeva ja elavad päeva kaupa – on, nagu on.

Sama seisukoha – on, nagu on – on võtnud Lääneranna valla juhid. Muidugi, vägisi kedagi kinni hoida ei saa. Kui inimene on otsustanud ära minna, ja on oma otsuses kindel, siis ei saa teda takistada.

Küsimusele „Kas Lääneranna koolivõrk on optimaalse suurusega?” ei kiputa otse vastama ja eks see olegi keeruline. Enne valimisi sai ju lubatud, et ühtegi kooli (vähemalt neli aastat) kinni ei panda. Öelda aasta pärast ametisse saamist, et edaspidi sulgeme selle või tolle kooli, tähendaks juba ette, et järgmistel valimistel hästi ei lähe. Ja ilma irooniata – piirkond on tõesti keeruline – hajaasustus, tohutu pindala, vähe lapsi, pikad vahemaad. Kuidas sa sõidutad lapsi 60 kilomeetri tagant kooli?!

Asja teine külg on see, et koole ja koolivõrku ei saa arendada nelja aasta kaupa, ühest valitsemisperioodist teise. Koolid vajavad stabiilsust. Lihula kool on valitsemise risttuultes kord juba peaagu otsa saanud – õpetajad lahkusid, maine oli kehv, kool oli nagu rändõpetajate (ja direktorite) läbisõiduhoov. Vallavalitsus peaks tõsiselt mõtlema, mida teha, et seitse aastat senise direktori ülesehitustööd tühja ei läheks, sest lagunemine käib ruttu. Isegi rutemini kui üks valitsemisperiood.