Silvia Urgas: USA valimised algajaile

Silvia Urgas

kolumnist

Ameerika Ühendriikide poliitilisest süsteemist arusaamine on ühele mittepoliitikateadlasest eestlasele üpris võimatu.

Mis on vahevalimised ja kes siis teisipäeval toimunud valimised võitis, kui demokraadid said kontrolli esindajatekojas, kuid vabariiklased olid edukamad senatis? Muidugi jääb alati õhku kahtlus, kas sellised küsimused vajavad üleüldse süvenemist ja vastamist, sest USA vahevalimised ei tohiks kuidagi Eestit mõjutada. Kahjuks mõjutab USAs toimuv kogu maailma.

Seega võiks USA valimistest midagi aru saada. Minu peamised teadmised USA sisepoliitikast (mis paratamatult kunagi vaid sisepoliitikaks ei jää) tulenevad pealiskaudsele internetiajastule kohaselt Ameerikasse kolinud briti koomiku John Oliveri saatest „Last Week Tonight”. John Oliver on üks otsekohesemaid president Donald Trumpi kriitikuid, kuid Oliver kajastab ka näiteks Brasiilia presidendivalimisi, Brexitit ning spetsiifilisemaid USA teemasid.

„Last Week Tonighti” vaadates sain teada, et sellenädalastel valimistel sai mitmetes osariikides valida ka osariigi peaprokuröri – kontseptsioon, mis Eestis tundub jabur. Kuigi EKRE-l on plaanis meie kohtu- ja õigussüsteemi reformida, tundub eestlasena ainuvõimaliku ja -õigena, et prokuröriks ja kohtunikuks saamist ei otsustata rahvahääletusel ning tegu on õigusvaldkonna spetsialistidega, kes ei pea end koormama valimiskampaaniatega või esindama kindlat poliitilist maailmavaadet. Nagu ülemkohtuniku Brett Kavanaugh’ ametisse kinnitamine näitas, tekitab selline süsteem üleliigseid ja koormavaid konflikte. Ei tahaks uskuda, et Eestis oleks võimalik, et võimupartei suruks iga hinna eest riigikohtunikuks inimest, kellest oleks teada, et sobiva kohtuasja puhul aitaks ta kindlustada abordiõiguse piiramist.

Teisipäevaste valimiste kohta võib öelda, et suurt midagi ei muutunud. Maapiirkondade valijad on kindlalt vabariiklaste ja Trumpi selja taga ning tundub, et erinevad skandaalid alates kohtumisest Venemaa presidendi Vladimir Putiniga kuni FBI juurdluseni, mõne pornostaari ülestunnistustest rääkimata, ei ole nende usku presidenti ega tema parteisse kõigutanud. Vähemused ja linnapiirkondade valijad on aga senisest kindlamalt demokraatide poolt. Kuna üks USA valimissüsteemi eripäradest kindlustab selle, et proportsionaalselt on suurem kaal väikese asustustihedusega osariikidel ning puhtalt summaarne häältearv nõnda palju ei loe, on demokraatidel „sinise laine” tekitamine ja ülekaaluka võidu nappimine ilmselt ka lähitulevikus raske.

Riigikogu valimiste lähenemine pani mõtlema, kas ka Eestis võib kunagi näha orgaaniliselt tekkinud kampaaniat, mis noori hääletama kutsub? Nagu USAs, on Eestiski probleeme väikese valimisaktiivsusega ning seda eriti noorte seas, kes ei usu, et nende hääl midagi muudab ning kes tunnevad, et ükski partei ega kandidaat neid ei kõneta. USAs toimus ulatuslik sotsiaalmeediakampaania, kus näiteks peamiselt nalju ja meeme jagavad Instagrami- ja Twitteri-kasutajad tuletasid oma jälgijatele meelde, et valima minemine on väga lahe ning vastupidine käitumine äärmiselt ebaseksikas. Ka mitmed popstaarid ja internetikuulsused ärgitasid noori valimiskabiini astuma ning mõned avaldasid ka, et valivad ise demokraate.

USA kaheparteisüsteem soodustab kampaaniaid stiilis „Vihkad Trumpi? Hääleta siis demokraatide poolt ja päästa meid sellest õudusest”, aga ei tundu eriti usutav, et mõni juutuuber või superstaarisaate kasvandik ilma vastava riigipoolse kampaaniata oma sotsiaalmeedialehtedel noori valima kutsuks. Kui Eesti seltskonnaelutegelased juba oma poliitilist arvamust avaldama hakkavad, ilmuvad peagi ka uudised nende parteiga liitumisest või erakonna nimekirjas kandideerimisest. Ilma vastava kavatsuseta seisukohavõtte stiilis „mine märtsis valima, et saaksid oma tulevikku ise kujundada” on raske ette kujutada.

Aga kuna mitmed välismaa meemid on lõpuks oma tee ka Eestisse leidnud ja valimistest sai paratamatult üks meem paljude seast, ei ole täiesti välistatud, et kevadel kutsub meiegi sotsiaalmeedia üles kõiki valimistel osalema. Samas on Eestis USAst märksa raskem soovitada sotsiaalmeediakasutajatel kindla erakonna poolt hääletada. Isegi kui noorel on eelistused selle osas, keda ta kindlasti võimul näha ei tahaks, on märksa raskem leida kedagi, kes valija väärtusi ka päriselt esindaks ja vääriks kohta riigikogus.