Andrus Karnau: Kuldmündiga Lauri

Postimehe ajakirjanik haapsallane  Andrus Karnau vaatleb Läänemaalt riigikokku valitud Lauri Luige poliitilist karjääri Silvergate’i valguses. Midagi ilusat sealt talle vastu ei vaata.

Ega me väga täpselt tea, kuidas sünnivad otsused suurtes erakondades või kuidas provintsilinnast pärit nooruk ootamatult üleriigilises valimisnimekirjas kõrgele kohale tõuseb. Lauri Luik tegi 2007. aastal silmapaistva tähelennu, kui platseerus Reformierakonna üleriigilises valimisnimekirjas viiendale kohale. Avalikkus teadis teda seni peamiselt oravapartei noortekogu läbude järgi. Luiges pidi olema midagi, mida avalikkus ei teadnud, aga mida hindas partei.

Reformierakond pole lasknud enda rinnaesisele plekke. Putru ja suppi on sinna lennanud küll, aga suuremaid märke pole need jätnud. Luik tõmbas kohe pärast riigikokku saamist tähelepanu autorendilepinguga.

Koos Raplamaalt valitud Toompea pinginaabri Kalle Pallinguga rentisid nad endale toredad limusiinid, Chryslerid. Kui tavaliselt tehakse seda liisides, siis Palling ja Luik rentisid need Pallingu isa firmalt. Miks oli vaja algajal poliitikul seada end sõltuvussuhtesse ühest Raplamaa ärimehest? Mõistlikku selgitust sellele pole.
Luik korjas viimastel 2011. aasta parlamendivalimistel ligi 2000 häält. Killustunud Lääne–Eesti valimisringkonnas on see siiski suurepärane tulemus ja suure tõenäosusega ootab teda järgmistel valimistel ringkonna esinumbri koht.

Luige nähtavus poliitmaastikul, või kui soovite kujundite keeles, siis asetus tribüünil, on viimaste valimiste järel paranenud. Varem hoidis ta vaid kohta hasartmängumaksu nõukogus, mis on väga oluline rahapump, millega kontrollida ja mõjutada kohalikke omavalitsusi. Praegu on aga erakonna propagandamasinas saanud Luigest juba ka oluline kaasarääkija hariduspoliitikas. Tema nimi on nähtav ja mõjukus tõusuteel.

Luige erakonnakaaslane Silver Meikar kirjutas teisipäeval Postimehes, et Reformierakonnas oli kombeks musti annetusi legaliseerida nii, et keskkontori töötaja ulatas rahaümbriku ustavale parteilasele, kes siis vormistas saadud summa väärtuses enda nimel annetuse. Kui vaja suurem summa legaliseerida, siis tehti annetusi mitu korda järjest. Luik tegi sarnase mustriga annetusi erakonnale aastail 2009–2010 ligi 150 000 krooni väärtuses.

Peale Luige tegid samasuguseid sariannetusi ka Palling ja Meikar, samuti praegune keskkonnaminister Keit Pentus, kes toona oli noorpoliitik.

22. mai Postimees kirjutas, kuidas Luik tegi 2009. aastal Reformierakonnale annetusi 96 000 krooni, andis ühele osaühingule laenu 90 000 krooni, vähendas õppelaenu 10 000 krooni, tasus autoliisingut 72 000 krooni ja ostis 30 000 krooni eest pensioniosakuid.
Luik ise selgitas asja nii: „Ma investeerimisfonde ei usalda ja mul on arve peal raha, mida olen oma säästudest korjanud. Ma elan suhteliselt kokkuhoidlikult ja hoiangi nendeks kampaaniakulutusteks, milleks tarvis.”

Aga sularahamaksed iseenda kontole?
„Tõenäoliselt võis olla mingi keiss, et olen müünud oma kuldmündi maha või midagi muud sellist.” Selle jutu põhjal hakkab Luigest kahju kohe. Peaministripartei ja parlamendi liige on nii suures kitsikuses, et peab oma isiklikku vara müüma.

Kelle raha see oli, mida Luik annetas? Kust see pärines? Miks raha omanik ise annetust teha ei tahtnud?

Kui see oli isiklik raha, siis miks Luik ja veel mõned noored erakonnaliikmed on ainsad, kes oravaparteis enda valimiskulutusi peavad ise rahastama? Ja kui suurem osa riigikogu liikme palgast tuleb parteikassasse, siis miks üldse poliitikaga tegelda?
Ma loodan, et nendele küsimustele saab usutavad vastused. Juttu kuldmündist võib ehk pärast südaööd teismelistele tütarlastele Africa ööklubis rääkida.

Valijad tahavad selgitusi, mismoodi Eesti ja ka Läänemaa menukaim erakond end rahastab.
Kui neid selgitusi ei tule, siis oleks ilmselt aeg teha midagi muud, mõnel elualal, kus laitmatu maine ei ole nii tähtis.

Andrus Karnau,
Postimees