Rea Raus: äri versus elu – kas suudame endale seada piire?

Viimastel aastatel on palju rääkima hakatud looduse suurema kaitsmise vajadusest. Mõisted nagu säästev areng, jätkusuutlikkus, taaskasutus, mahetoit ja palju muud veel on vast juba igale lugejale tuttavad. Kuulus Rooma Klubi raport “Kasvu piirid” ilmus juba 1972 aastal, millele on järgnenud riiulite viisi strateegilisi dokumente, uuringuid ja suunised, mis kõik rõhutavad vajadust rohkem keskkonnaga arvestada. Ometi tõdevad teadlased, et väga suurt muutust näha pole, looduse hävitamine käib täistuuridel edasi. Lihtsalt sellepärast, et me saame ja majandusel on seda vaja.

Ajal, kus teadlased üle maailma, samuti ka rahvusvahelise kaliibriga poliitikud ja globaalsed organisatsioonid on deklareerinud, et peame kiiresti oma majanduse ümber-orienteerima, suurimad ja kuulsaimad ülikoolid õpetavad terviksüsteeme ning jätkusuutlikku majandust (muuseas, seda saab nüüd õppida ka meie Läänemaa Ühisgümnaasiums) jätkub Eestis ikka veel poliitilisi jõude, kes majandusest rääkides suudavad mõelda vaid vananenud “kiire majanduskasv”, “kõik inimesed rikkaks ja kohe” raamistikus.

Mulle tundub, et Eesti ja eriti Läänemaa on unikaalses olukorras, mis võimaldaks meil olla eeskujuks just selle poolest, kuidas samm-haaval eluolu eeldused taas pea pealt jalgadele pöörata ning rikkuse, kasvu, efektiivsuse (loe:kulude kokkuhoid kvaliteedi arvelt) mantra asemel hakata rohkem rääkima mõistest nagu heaolu, kvaliteet, optimaalsus, säästlikkus, hoolivus, õnnelikkus, tasakaal.  Tasakaal eelkõige inimese ja looduse vahel, mis omakorda nõuab ennast intelligentseks pidavalt liigilt, inimeselt, võimekust seada ise endale piire. Tõepoolest, kui me saame aru, et piiritu kasv pole võimalik, ilma, et me oma elukeskkonna, enese eksisteerimiseks vajalikud eeldused ja tingimused hävitaksime- milles siis asi? Hakkame  lõpuks ometi asju teaduspõhiselt ka otsustama- rääkida meile teadusest ju meeldib?

Kaido Kama (nagu mitmedki teadlased üle maailma) on pakkunud välja kestliku kahanemise kontseptsiooni. Lühidalt “see süsteem võiks olla suhteliselt sarnane süsiniku emissiooni piiramise kokkuleppega. Sellega ühinenud riigid võtavad endale kohustuse langetada teatud aastate jooksul oma majandus teatud tasemele minevikus. Näiteks 20 aasta jooksul langetada oma SKP 1970. aasta tasemele.”

Me võime seda ettepanekut kritiseerida, öelda, et pole võimalik ja majandus nõuab pidevat kasvu, kuid see oleks teooriatele tuginedes täiesti vale väide. Õigemini- majandus võib ju nõuda, aga inimestele ning loodusele on see hävituslik, mille märgid tulevad meieni uudiste näol, mis räägivad putukate kadumisest, põllumajanduskemikaalide kahjulikust mõjust inimese tervisele või kasvõi soomusloomade massilisest hävitamisest (võiksime seda nimetada genotsiidiks?) nende soomuste saamise eesmärgil.

Kui julgeme ennast kuulutada mõistusega liigiks, siis on raske mitte näha olukorra kriitilisust ja vajadust siin inimliku geniaalsuse ning innovatsioni rakendamise järele.  Jutt sellest, kuidas me ei suuda inimkonda ära toita ilma intensiivpõllumajanduse ning rohkete kemikaalitonnideta ei vasta samuti ammu enam tõele.

Inimkonna  mure pole mitte selles, et me ei suudaks piisavalt toitu toota, vaid selles, et me seda meeletutes kogustes ära viskame, eriti suured kogused juba enne, kui need üldse poelettidele jõuavadki.

Seega- kõik hirmujutud sellest, kuidas inimkond ei tohi, ei saa, ei oska taas säästlikult elada, loodusega tasakaalus toimetada, on bluff.

Läänemaal koonduvad inimesed üha rohkem  organisatsioonidesse ja ühendustesse, mis seavad eesmärgiks keskkonnahoiu (näiteks Roheline Läänemaa MTÜ, kummardus Kätlin Tammele) ja jätkusuutliku majandamise (näiteks Läänemaa OTT, lugupidamine Karin Tiidule).  Me ei ole nõus, et  Soomaa rahvuspargis, Kiidjärve sipelgate kuningriigis ja muudel kaitsealadel toimuvad massilised raietööd ja vääriselupaikade hävitamine (riigi heakskiitval üminal) jõuaksid Matsallu ja Silmale. Me ei ole nõus, et puhast ja tervist taastavat toitu peaksid Läänemaa inimesed tikutulega mööda nurgataguseid taga otsima aga kemikaalidest kubisevat “kräppi” on laual nii lasteasutustes, haiglates kui kõikide supermarketite riiulitel. Me ei ole nõus, et loodusthävitav äri (sageli selline, mis mingil määral ei huvitu selle riigi ja rahva heaolust, kust ressurssid kätte saadakse) on soodus- ja eelisrežiimil, kuid loodusega arvestav ettevõtlus ja põllumajandus püsib sageli inimeste missioonil ja entusiasmil.

Kui riik seab eesmärgiks ökoriigi, maheriigi nagu me tegelikult juba deklareerinud oleme, siis on viimane aeg vaadata keskkonna poole lugupidamise, austuse ja inimsusele vajaliku väärikusega. Oluline on seda teekonda alustada, igat uut algatust, ettevõtmist ja plaani vaagida nüüd juba läbi sellise filtri, eelkõige. Toetada kõiki ettevõtjad ning ideid, mis taastavad, hoiavad keskkonda ning kasutavad näiteks puidu asemel hoopis teistsuguseid metsa ressursse, mittepuidulisi ressursse elatise hankimiseks. Toetada väikesed maa-ettevõtteid maksuerisuste ja muude soodustustega. Kontrollimatult kasvavate jahikvootide asemel taastada elupaiku ning pakkuda võimalusi hoopis fotojahiks, rekreatsiooniks, looduse ja inimese suhte taastamiseks, õpetamiseks ja õppimiseks. Toetada suurpõllumeeste võimekust oma ettevõtteid ümber orienteeruda mitmekesisemaks, mahedamaks agro-ökoloogiliseks kompleksiks, kus põllumees ei ole mitte ainult toidu tootja, vaid lisaks loodusliku mitmekesisuse hooldaja, elupaikade (taas)looja, puhta joogivee hoidja, meie tervise garant. Samm-sammult tehakse ka võimatuid asju teoks, kui suudetakse kokku leppida põhilises- mis on vajalik inimeste ja keskkonna tervise ning heaolu saavutamiseks. Küll äri järgi tuleb, mis tal muud üle jääb- eesmärk ja vahend ei tohi mitte kunagi omavahel kohti ära vahetada.

Mulle tundub, et Läänemaa on valmis saama esimeseks mahemaakonnaks Eestis ja Eesti valmis saama esimeseks maheriigiks maailmas. Kui suudame endale ise uued piirid kokku leppida, piirid mis hoiavad loodust ja meid endid. Aega enam ei ole.