Heino Tamm: valimisjärgne karm tegelikkus

Meie poliitikaelu tõsiselt raputanud parlamendivalimistest on möödas mitu nädalat. Keegi elab siiamaani võidueufoorias, keegi põeb kaotuskibedust.

Valimiste järel on siiani kõige suuremas õnnejoovastuses EKRE esimees Mart Helme, kes tahaks kõval häälel korrata kultusfilmist tuntud Hans von Risbieteri sõnu: „Tegelikult olen mina Liivimaa parim ratsutaja!”

Seekordsete valimiste puhul võib mõnes mõttes paralleele tõmmata ka 2003. aasta valimistega, kui ettearvamatu tulemus vapustas avalikkust ja süvendas vastasseisu rahva seas. Toona võitjana väljunud Res Publica edu kahandas suhteliselt räpane valimiskampaania, teiste erakondade halvustamine ja mahategemine. Suurejoonelised, kuid läbinähtavalt valelikud valimislubadused jäid valijaile meelde ja nüüd teame, millise lahenduse sai hiljem noorte meeste võidumarss.

Äsjased valimised näitasid, et erakondlik elu on meil enam-vähem välja kujunenud ja uutel soovijatel on sellesse seltskonda sisse murda väga raske. Eesti erakonnasüsteemis kindlalt paigas olevad suured ja kogenumad – Reformi- ja Keskerakond (RE ja KE) – võtsid järjekordselt üle poole kõikidest häältest. Väiksema punktisaagi jätsid nad mudaliigale, mille moodustavad EKRE, Isamaa ja sotsid.

Kahel suuremal erakonnal on kõige kindlam toetajaskond, kes on võimeline valimistel mobiliseeruma. Kuigi valimiste eel peeti mõnevõrra suuremaks KE võidušansse, kaldus kaalukauss oravate kasuks. Ilmselt mõjus see, et viimastes valimiseelsetes teledebattides esines KE üllatavalt nõrgalt ja rõhuti läbikäidud rajal ikka ja jälle vastandamisele.
RE oli selgelt palju populaarsem ja tugevam, kui küsitlused ning hajuv kuvand lubanuks loota.
Pole midagi uut selles, et RE on võitluses KEga viimastel neljadel valimistel alati peale jäänud: 2007 – 31:29 riigikogu kohta; 2011 – 33:26, 2015 – 30:27 ja nüüd 2019. aastal kõige suuremalt – 34:26. KE jagas võitjaoreooli viimati 2003. aasta valimistel, kuid siis nad valitsusse ei pääsenud. Tookord moodustasid valitsuse Res Publica, RE ning EKRE eelkäija Rahvaliit.

RE tuumikvalijaskond torkab vähem silma ja see seltskond on ilmselt ka kirjum. Aga nad on pragmaatilised inimesed, kes loodavad saada kasu, kui maksavad vähem makse. Pole üllatav, kui kaugemas perspektiivis tuleb RE välja mõne sellise liberaalse programmiga, millega peibutab ära ka vene ärimehed.

Toimunud parlamendivalimiste üheks suuremaks muutuseks oli kahtlemata see, et esimest korda ei osalenud KE endine esimees Edgar Savisaar. Valimised näitasid, et Savisaare-järgne KE pole suutnud luua ühtset ja tugevat liidrikuvandit. On olnud tavaks, et erakondade juhid on valimistel kõige suuremad häälemagnetid, näiteks 2015. aasta valimistel kogus Savisaar KE liidrina 25 057 ja Taavi Rõivas RE esinumbrina 15 881 valija toetuse. Nüüd, neli aastat hiljem, ei suutnud Jüri Ratas oma rolli täita ja jäi poole väiksema häälesaagiga (9710) kindlalt Tallinna volikogu esimehe Mihhail Kõlvarti (17 075) varju. RE liidrile Kaja Kallasele andis samal ajal hääle 20 072 valijat. Rahvas valis Jüri Ratase valitsuse ametist maha.

Protest on Eesti valijatele tuttav. Selle tunde pealt on riigikokku pääsenud Res Publica, rohelised ning eelmistel valimistel EKRE ja Vabaerakond. EKRE osutus tõhusaks opositsioonierakonnaks, paraku on nende seisukohad ja hinnangud kohati kummalised. Valijana oodanuks neilt asjalikku kriitikat, mitte suvalist plärtsumist.
Seekordsetel valimistel kogus EKRE pingereas kolmandana väga hea häältesaagi (19 kohta), suurendades seda eelkõige teise ešeloni (Isamaa ja SDE) häälte ümberjagamisel ning Vabaerakonna mängust välja kukkumise arvel.

Üllatav oli Isamaa väljarabelemine sohust. Viimase aja arengud on aga näidanud, et tõrjututest on saanud jällegi otsustajad. Sotside elu Ameerika mägedel oli küll põnev, kuid valimised viisid nad taolisse madalseisu, millest nad ilmselt niipea ei toibu. Arusaamatu oli SDE ühe suurema häälemagneti, riigikogu esimehe Eiki Nestori tagandamine Tallinnast Jõgeva- ja Tartumaale.

Vabaerakond tõestas järjekordselt, et ka ühepäevaliblikana on võimalik lühikese ajaga üles ehitada erakond ja Toompealegi jõuda, kuid kui puudub maailmavaade, järgneb kiirele tõusule ränk kukkumine.

Kehtiv valimissüsteem jättis kümned tuhanded väiksemaid erakondi toetanud inimesed parlamendis esindajata. Kui 2015. aastal jäi riigikogus esindamata vaid 1,8 protsendi valijate hääl, siis sel korral andis oma hääle valimiskünnise alla jäänud erakondadele ja üksikkandidaatidele tervelt 9 protsenti valijaist. Kui liita kõigi valimiskünnise alla jäänud väikeerakondade ja üksikkandidaatide hääled, võinuks selline jõud olla SDE kaaluga tegija. Kõige parema tulemuse riigikogust välja jäänutest tegi Eesti 200, kellest meedia on maalinud pildi kui uuest Reformierakonnast.

Eesti vajab kiiremas korras põhiseaduse täiendust, mis annaks kodanikele juurde võimalusi riigiasjades kaasa rääkida. Rahvaalgatuse seadustamine aitaks ka leevendada rahva tüdimust erakonnapoliitikast ja elavdada kodanikuühiskonda.

Eesti valimissüsteemi on nii kiidetud kui ka kirutud. Inimesed läheksid parema meelega valima siis, kui riigikokku pääseksid kõige rohkem hääli saanud inimesed, mitte nimekirjade esinumbrid. Praegune valimissüsteem annab võimaluse, et populaarne riigikogulane või minister korjab palju hääli ning tema tuules sisenevatel kandidaatidel on ette näidata vaid mõnisada häält, mis ei anna neile aga ei autoriteeti ega ka sõltumatuse tunnet. Paragrahvid, mis määravad, kuidas kogutud hääled muunduvad konkreetse isiku mandaadiks, tunduvad suurele osale valijatest ebaõiglased. Aeg on juba ammu küps, et loobuda valija tahet moonutavatest pügalatest ja käitumistavadest. Paraku muutub Toompea kohe teovõimetuks, kui avalikkuse õigustunne ootab muudatusi, mis riivab parteide huvisid ja kitsendab poliitikute askelduste võimalusi.

Nende valimiste peamine küsimus on see, kas saadakse töövõimeline valitsus. Kõigi valijate huvides võiks aga olla, kui uuenenud riigivõim otsiks senisest enam kompromisse kõigi valijate tahtel riigikogusse pääsenud poliitiliste jõududega. Paraku on uue võimuliidu põhiküte soov RE-le ära teha.