Silvia Urgas: autota elu võimalikkusest

Kuna olen ise paadunud jalakäija, tunnen suurt kirge põhjendada, et iga päev autoga sõitmine ei ole vajalik.

Seda eeskätt linnades. Inimestele, kes elavad kümnete kilomeetrite kaugusel oma töökohast või lähimast poest ja koolist, oleks autota elu paras piin, sest ühistranspordivõrk on puudulik. Olen kaugel arvamusest, et peaksime tagasi minema hobuvankrite aega või piirduma igapäevastes tegemistes paarikilomeetrise raadiusega. Ma ei plaani hakata ludiidiks ja minna kurikaga tänavale autosid lammutama.

Siiski sõidab märkimisväärne osa liikumisjõulistest tervetest inimestest pidevalt paar kilomeetrit edasi-tagasi, kas või lihtsalt selleks, et käia tööl. Haapsalus on olukord Tallinnast palju parem – vahemaad on väiksemad ning ka jalakäija ja jalgratturi elu märkimisväärselt mugavam. Kogu linna katvast jalgrattateede võrgustikust tunduks Haapsalus ulmeline unistada, kuigi paaris kohas nagu Tallinna maanteel või Posti ja Jaama tänavatel aitaks rattatee selge märkimine segadust vähendada. Ehkki Haapsalus peab jalgrattur pendeldama jalakäijate ja autode vahel, on teed piisavalt laiad, liiklus hõre ning kaasliiklejadki arvestavad. Muulil või endisel raudteel asuvad rattateed on sõitmiseks suurepärased. Kui millegi üle viriseda, siis selle, et suuremate aukude ja kumeruste vältimiseks peab pingsalt pilku maas hoidma. Mõnda löökauku rattaga sisse sõitmine võib lõhkuda nii ratta kui ka sõitja.

Esimest korda Tallinnas rattaga tööle sõites tegin poole tee peal Vabaduse väljakul pausi ja istusin lihtsalt paar minutit ratta seljas, üritades oma värisevaid jalgu maha rahustada. Tegu oli parajalt põrguliku kogemusega, sest jalgrattateid polnud või olid need ohtlikud, sõiduautod eelisseisus ning liiklustihedus suur. Praegu ma enam poole tee peal närviravipause tegema ei pea. Olen leppinud, et sujuv kulgemine jääb mu jaoks unistuseks ning mitmes kohas tuleb sõita jalakäija kiirusel. Ainus võimalus olla Tallinnas jalgrattur on olla parajalt nahaalne (sama valem kehtib ka sellele, kuidas olla Tallinnas autojuht või jalakäija). Kui keegi su jaoks kohta ette näinud ei ole, tuleb see koht lihtsalt võtta.

2018. aastal oli statistikaameti andmeil üks auto kahe Eesti elaniku kohta. Kuigi selle statistika osaks on ka autod, mis pole aastakümneid tagaaiast väljunud, on üldmulje nende andmetega kooskõlas. Reedel tiksuvad Tallinnast välja lääne ja lõuna suunas ühe inimesega masinad. Inimesi, kes autokultusega sellisel määral kaasa ei lähe, peetakse veidi imelikuks. Miks sa seda maad jala kõnnid? Kas sa oled hull, et sa sinna jalgrattaga sõitsid? Olen pidanud korduvalt sellistele küsimustele vastama.

Ilmselt aitab iga päev autot mittekasutavate inimeste hullumeelse eristaatus kaasa sellele, et jala või jalgrattaga liiklemine on muutumas omamoodi kultuseks ja elustiiliks. Näiteks on Facebookis grupid nagu „Jalakäijate ühing” ning „Eesti rattarikkaks”, kus samasugused hullud saavad arutada eri linnade häid ja halbu arenguid ning jagada teistega absurdseid juhtumeid, mis nendega liikluses juhtunud. Üks mu lemmikuid absurdilugusid Tallinna jalgratturite elust on Pärnu maanteele rajatud rattarada, kuhu järjekindlalt pargivad Omniva postkontori külastajate autod. Kuigi mupo trahvib neid vahelduva eduga, on üks osa jalgrattarajast suuremal osal ajast endiselt kasutuses parklana.

Tallinna liikluskorralduse osakonna juhataja Talvo Rüütelmaa ütles Eesti Päevalehele, et igale poole lihtsalt pole võimalik jalgrattateid rajada, sest tegu on ajalooliselt välja kujunenud linnaga. Justkui oleks autojuhtide eriõiguseks parkida otse ukse ette, jalgratturite ajalooliseks taagaks on aga autode vahel sõelumisega end ja kaasliiklejaid ohtu seada või kolida liiklusseadust rikkudes kõnniteele jalakäijaid tülitama. Seejärel saab linn taas kurta teede halva seisu ja ummikute üle ning kasutada ainsa viisina olukorra reguleerimiseks kõrgeid parkimistasusid.

Õnneks on elu Haapsalus märksa rahulikum ning inimesi, kes hommikust õhtuni autos ei istu, ei peeta hullumeelseks. Loodetavasti ei juhtu kellegagi enam midagi sellist nagu mu lapsepõlves minu emaga, keda politsei Jaama pargis kõnniteel rattaga sõitmise eest taga ajas. Olin ise kiirema tempoga eest ära sõitnud ja redutasin politsei eest põõsa taga. Õnneks pääses ema küll trahvi maksmata. Vähem värvikates juhtumites elab aga endiselt edasi aimdus, et jalakäijad ja jalgratturid ei ole Eesti liiklusesse oodatud.