Elu nagu piiritsoonis – maaomanikud sulgevad pääsu mere äärde
05.07.2019
Noarootsi maaomanikud sulgevad mere äärde viivaid teid, mistõttu elukorraldus poolsaarel meenutab nõukogude aega, mil piirivalvurid ei lubanud inimesi randa.
Tänavu kevadel sulgesid maaomanikud Margus ja Piret Jakobsoo Telise poolsaarele viiva tee. Pinnasteele Jakobsoodele kuuluva Rohuaia kinnistu nurgal on rammitud kaks jämedat posti, nende vahele kinnitatud lukustatud lehmakett, ühele postidest on lisatud silt kirjaga „Eravaldus”. Kuigi igaüheõigus lubab eramaal viibida, on selles kitsendus. Kui eraomanik on maa selgesti tähistanud, siis ei tohi sinna minna ilma tema loata. Seega on ainus Telise poolsaare tippu viiv tee suletud nii automanikele, jalgrattureile kui ka jalakäijaile.
Ometi on kallasrajal õigus liikuda igaühel maaomanikult luba küsimata. Ainus takistus on, et Telise neeme kallasrajale lihtsalt ei pääse. Kui, siis ainult maaomanikelt luba küsides või seadusesätteid rikkudes. Loa küsimiseks tuleks aga avada arvuti, otsida tasulistest andmebaasidest omaniku nimi ja loota, et kui talle helistada, ta siiski lubab. Aga ei pruugi. Telise naabruses asuva Ramsi neeme tipu omanik Priit Kotkas on öelnud, et lubab liikuda vaid neil, keda ta isiklikult tunneb. Nii et Jakobsoode valduste taga asuva mere nägemiseks ei pruugi piisata telefonikõnest.
Maaomanik sulges tänavu kevadel Telise neemele viiva ainsa tee. Foto: Andrus Karnau
Piret Jakobsoo ütles Lääne Elule, et Telise poolsaarele viiv tee suleti tänavu kevadel. Põhjuseks olid Itaalia jahituristid. „Tee ehitasime 15 aasta tagasi, et ostetud krundile pääseda,” ütles Piret Jakobsoo. „Kui seda mööda tulevad Itaalia jahituristid hommikul kell 4, kuulid vihisevad õues, aga meil on lapsed ja lapselapsed, siis tunneme otsest ohtu elule.”
Täpsuse huvides peab ütlema, et Telise neemele viivale pinnasteele pole viimase 30 aasta jooksul keegi suuremaid kulutusi teinud. See on rööpas, sõidetav vaid maastukumasinaile. Lääne Elu ajakirjanik trügis eelmisel neljapäeval hoiatusmärgi alt jalgsi läbi. Mõnesaja meetri pärast mere äärde jõudnuna avanes imeline vaade. Sealsamas on kohalik vaatamisväärsus – Telise alumine päevamärk, raudkividest laotud tornike.
Mererand on inimestest puutumata, vaid kibuvitsad vohavad. Needsamad, mida keskkonnaamet raadama hakkab. Telise päevamärgid on üks neljast kohalikust vaatamisväärsusest, mida seinaleht Pürksi kultuurimajas soovitab turistil külastada. Aga kuidas nende juurde pääseda, kui ei juhata ühtegi viita? Alumine päevamärk on
rannas, aga ülemine aia ning taba ja kurja koera sildiga värava taga. Turist ligi ei pääse.
Piret Jakobsoo ütles, et Telise neemele viib eratee, mille hooldamise eest vallavalitsus ei tasu. „Inimesed on harjunud randa autoga sõitma, aga nad ei pea seda tegema,” märkis ta.
Margus Jakobsoo ütles, et ketiga tõkkest võib igaüks mööda minna jalgsi või rattaga. Ometi ütleb igaüheõiguse seletus, et „Eravalduse” sildi alt läbiminek eeldab loa küsimist. „Te olete siis küll esimene inimene, kes näpuga seaduses järge ajab,” kostis Margus Jakobsoo.
Piret Jakobsoo märkis, et mere äärde viib ka üks vallatee. „Parkimisplatsilt viib tee mere äärde, sealt pääseb kallasrajale,” seletas ta.
Missugune Telise neemel mere poole hargnevaist teedest on era- ja missugune vallatee, jääb arusaamatuks. Nende kõigi ees on sissesõidukeelu märk. Pole ei viitu ega omanike telefoninumbreid, et soovi korral läbipääsuks luba küsida.
MIljonär Armin Karu hoiab lautrisse viiva tee lukus. Foto: Andrus Karnau
Lennart Meri jahisadam
Olympicu kasiino endise suuromaniku Armin Karu Paslepa residentsis sulgeb tee lautrisse metallvärav. Kui residents veel president Lennart Meri käsutuses oli, pääsesid külamehed sinna otseteed mööda. Praegu viib lautrisse pinnastee mitmesajameetrise ringiga läbi metsa, sügavatesse rööbastesse sõidetud, kuid näha, et kasutatav. Rohigi teelt niidetud.
Kui eelmisel neljapäeval tibutavas suvevihmas ringi ära tegin, avanes lautrikoht, kus kaks sõudepaati olid merele minemas. Mõnisada meetrit eemal suveresidentsi kanalis ilutses suur jaht. Karu armastab merel käia. Lääne Elu soov temaga Paslepa residentsist rääkida jäi vastuseta. Karu palus meili saata, vastust ei tulnud.
Residents kuulub Karu valdusfirmale Hansa Assets. Viimane algatas sel nädalal residentsi juurde väikesadama rajamise detailplaneeringu. Väike sadam on seal õigupoolest juba olemas, aga kui sadam saab ametlikuks, lubab see ametlikult kallasraja sulgeda. Karu krunt hõlmab Paslepas mere ääres 4,6 hektarit.
Paslepa lautri juurde ligipääsu sulgemist kritiseeris 2015. aastal ka riigikontroll oma kallasradade auditis. Miljonärist ettevõtja raudvärav oli üheks negatiivseks näiteks, kuidas eraomanikud on ligipääsu merele sulgenud. „Presidendi kantselei võimaldas kohalikele elanikele läbipääsu. Noarootsi vallavalitsus eeldas sarnase praktika jätkumist ka kinnistu eraomandisse minekul, kinnistu uus omanik aga pole sarnase lepingu sõlmimisega nõus, hoiab läbipääsu suletuna ega ole korraldanud ka kinnistust ümberpääsu,” seisis riigikontrolli aruandes.
Neli aastat on mööda läinud, aga midagi pole Paslepas muutunud. Kui väikesadam saab ametlikuks, siis ei olegi enam põhjust muuta.
Ramsi neeme otsal konutab riietuskabiin, mille juurde ujujad aga ei pääse, sest maaomanik Priit Kotkas on sinna viiva tee sulgenud. Foto: Andrus Karnau
Ramsi kodutalu
Ramsi neeme teel seisab nüüd juba kolmandat suve tugev värav, mille kohal puidust kaarel kiri „Ramsholmi talu”. Autovärav on lukus, jalgvärav avatud. Neeme otsa omaniku Priit Kotkase sõnul võivad jalgväravat kasutada nii jalutajad kui ka rattaga sõitjad. Ühtki silti selle kohta aga värava juures pole. Kaugemalt tulija jääb teel seisma, sest viisakas inimene teise koduhoovi kutsumata ei astu. Seadus keelab, kui eramaa on selgelt tähistatud.
Ramsi poolsaarel olevat Einbi küla läbides seisab igal mere poole viival teeotsal keelumärk, värav või muu takistus. Kui läbipääsu ei takista tihe võsa, siis on maaomanik ehitanud aia. Nii et lootust kusagilt mere äärde saada pole.
Kui jalgväravast Ramsholmi talu maadele astuda, siis selgub, et talu ümber on veel üks aed. See on koduõu, teele püstitatud värav on aga teesulg avalikus kasutuses oleval teel, mida mööda saaks kadakasele karjamaale, kus võiks tavaarusaama järgi vabalt jalutada.
Ramsholmi neeme tipus konutab üksik ujumiskabiin. Noarootsi vallavalitsus on selle sinna pannud, aga kui palju see kasutamist leiab, ei tea. Lääne-Nigula volikogu otsustas juuni lõpus seada Ramsi neemele viivale teele sundvalduse, et sellega sundida maaomanikku väravat avama, kuid pole teada, kuidas vaidlus kohtus laheneb. „Nõukogude ajal merele ei pääsenud, mistõttu noarootslased ei osanud ujuda,” ütles volikogu istungil Noarootsi gümnaasiumi direktor Laine Belovas. „Nüüd on noarootslased kurvad, sest neilt on jälle võetud ilus ujumiskoht.”
Kommentaar
Head kodust kasvatust ei asenda miski
Mere, järvede või jõgede kallastele pääseda ning seal liikuda on meie kõigi põhiõigus. Miks meil seda õigust tihti siiski rakendada ei õnnestu?
Ranna- ja kaldaäärsetel teedel põrkuvad avalikud ja erahuvid. Avalik huvi on inimeste soov jõuda kaldale või randa. Erahuvi on aga maaomaniku soov kaitsta oma privaatsust. Siinkohal peaks appi tulema kohalik omavalitsus, kes määrab teed ja rajad, mida mööda külastaja veekogu äärde pääseb ning millel liikumist ei tohi maaomanik piirata. Kaugemalt tulnud külastajale oleks abiks, kui teed ja rajad oleks tähistatud infotahvlite või -viitadega ja oleks selge ka see, kas veekogu äärde pääseb jalgsi või sõidukiga ja kus on parkla. Aga sildid ja plakatid ei asenda kõigi osapoolte head kodust kasvatust, mis muu hulgas tähendab, et liikumine eramaal ei tähenda tingimata tungimist kellegi õue või hoovi.
Riigikontrolör Alar Karis, 8. detsember 2015