Juhtkiri: vaba sõna kaitsel

Proovisime toimetuses arvutada, et kui kõik Lääne Elu numbrid üksteise otsa virna laduda, kas siis lehetorn ulatuks Maalt Kuule. Just äsja sai valmis Lääne Elu 4324. number. Seda saab Haapsalus osta või toob kirjakandja selle teile koju. Kui toob, sest kirjade ja ajalehtede kojukandmine on Eestis kaduv käsitööoskus.

Ajakirjanikud pole kuigi tugevad reaalteadustes, mistõttu jäi meil ka pooleli arvutus, kas lehevirn ulatuks Kuuni, isegi kas virn ulatuks Haapsalu piiskopilinnuse vahitorni kellani. Ühe asja me arvutasime välja. Igal aastal ilmub Lääne Elus nii palju tähemärke, et neid jaguks umbes 20 lühemaks romaaniks.

Mõni õhuke raamat võib olla ka kaalukam kui paks. Üks minister jäi tunamullu portfellist ilma, sest me kirjutasime, et ta ei usu NATOsse. Üks linnapea jäi aastatuhande algul ühest sanatooriumist ilma, sest Lääne Elu kirjutas väsimatult, et linnapeal ja volikogu esimehel ei ole sobilik iseendale linna vara erastada. Üks Soome turbafirma käib juba mitu aastat kohut, sest me kirjutasime, et nad on rikkunud Salajõe karstiala. Eesti Post ei saanud kümneid postkontoreid üle riigi kinni panna, sest Lääne Elu tegi nende plaani avalikuks.

Need on vaid mõned lood pikas reas, mille üle me ajakirjanikena uhked oleme. Lääne Elu lugejad on nagu vandenõulastest salaseltsi liikmed. Meie vandenõu on vaba ajakirjandus. Me usume sellesse, me teeme nii, me seisame selle eest, et sõna on vaba. Sõnavabadus ei ole kingitus, sõnavabadus ei ole kolm sõna presidendi pusal. Sõnavabadus on igapäevane töö, võitlus, kui soovite sõjakat terminit. Me seisame toimetuses iga päev selle eest, et kohtuistungeid võiks vabalt kajastada, et poliitikud ja ettevõtjad annaksid oma otsustest aru.

President võib küll kanda pusa, kus kirjas, et sõna on vaba, aga see ei takistanud tal tunamullu nõuda, et artikkel temast tuleb enne avaldamist kantselei ametnikega kooskõlastada. Me ei teinud seda, me ei kooskõlasta presidendi ega kellegi teisega, mida me oleme otsustanud kirjutada või pildistada, sest tsensuuri Eestis ei ole.

Siseminister Mart Helme ütles kolm kuud tagasi uue valitsuse ametisse astumisel, et vabadusi tuleb osata kasutada vastutustundlikult. Lääne Elu toimetus ongi vastutustundlik, aga mitte nii, nagu Mart Helme seda mõistab. Meie vastutame oma lugejate ees, vastutame meie ühise Eesti ees, vastutame oma sõnade eest.

Sõnu on osatud Lääne Elus ritta seada nii, et mõte on lausete sees ja ridade vahel. Vahel on mõte ka selles, kui ühtegi sõna ei kirjutata ega trükita. 13. juulil 1989 ilmunud Lääne Elu esimene number maksis 25 kopikat. See oli suur raha. Värske leht maksab ühe euro. Seegi on suur raha. Hea ajakirjandus ei ole odav, sest head asjad ei olegi odavad. Me saame nad ainult ise odavaks ja labaseks teha. Kui teil on leht tellimata, siis tehke seda kohe. Lehe tellimine on ainus viis, kuidas head ajakirjandust toetada. Lugemine on tähtis, tellimine aga tegu, mis toetab vaba sõna.

Ühes oleme me kindlad. Kui Kuu peal oleks elu, siis loetaks seal ka Lääne Elu. Puid ju Kuul ei kasva, et paberit teha. Ja mis puutub Haapsalu piiskopilinnuse vahitorni, siis sellest kõrgemale oleme me kindlasti oma sõnadega ulatunud.

Me usume Lääne Elu toimetuses, et oleme nii head, et meid tasub lugeda. Me usume, et hea ajakirjandus muudab maailma natukene paremaks. Head lugemist!