Raivo Laasmägi: ilutulestik jääb ära, kas võit või kaotus?

Sel aastal Haapsalu kaubamaja ostuööl ilutulestikku ei tule. Selgus tuli peale Lääne Elus ilmunud  koerapidajast ajakirjaniku kampaaniaartiklit. Kõik Haapsalu koeraomanikud, eesotsas kirjutaja Lemmi Kannuga, võivad  nüüd  võidujoovastuses hõisata – läkski läbi.

Ilutulestik oli ostuööde lahutamatuks osaks. Sellel aastal on teistmoodi. Üritusele jätavad  tõenäoliselt tulemata nii mõnedki linlased, kes tahtsid nautida meeliülendavat  tuleetendust. Nende asemel saame aga näha tõenäoliselt sadu koeraomanikke.

Kirjatükis leidub piisavalt naiivsevõitu negatiivseid emotsioone, aga ma ei näe seal vähimaidki märke mõistmisest, diskussioonisoovist, tolerantsusest. Jätame ära, lõpetame, keelame, paha, sellised olid märksõnad, mis meelde jäid.

Ilutulestikule planeeritud summad soovitab Kann anda koerte varjupaigale. Kuulen/loen tihti, firmade tellitud tuleetenduste järelkajana sapiseid repliike, et tõstku raha õhkulaskmise asemel parem pensione või remontigu tänavaid. Midagi pole parata. Inimestele tundub vahel, et kui keegi teenib ettevõtlusega mingitki kasumit, on see normaalne kohe laiali jagada. Eks seda ikka tehakse ka ja minu teada on tarbijate ühistugi toetanud paljusid projekte ja ettevõtmisi. Saan aga siin kohal öelda, et ostuööde ilutulestike peale pole kunagi kulunud ei pensionäride ega ka ühistu raha. Oleme teinud need heale koostööpartnerile tasuta.

Eesti pürotehnikute piit, pürotehnikud ja arvukad tulevärgisõbrad pole kunagi kutsunud üles võitlusele koerapidamise ja sellega tihti kaasnevate probleemidega.

Kogu lugupidamise juures, neljajalgsete vastu, väidan, et aastas astuvad tuhanded Eesti inimesed koerasita sisse ja mitte vabatahtlikult. Iga kilekotikesega oma kutsu kakakoristaja kohta näed linnas jalutades vähemalt kümmet koeraomanikku, kes seda ei tee. Mõni aeg tagasi jooksis meedias statistikast läbi, et aasta jooksul puresid koerad Eestis tõsiselt/ohtlikult rohkem kui seitsetsada  inimest. Mõni on isegi elu jätnud. Kergelt naksata saanuid ei registreeri keegi.

Nendest kümnetest tuhandetest kodanikest keda terroriseerivad aeg-ajalt või alaliselt naabrite haukuvad koerad, pole mõtet rääkidagi. Ehk on siin mõtlemise koht nendele, kes mõelda oskavad või tahavad.

Miks ajakirjanik sellest ei kirjuta? Kirjutaja peab suutma olla vähemalt näiliselt objektiivne, aga antud juhul seda ta kindlasti pole. Ilutulestike korraldamisel võib ikka vahel ette tulla muresid/ kaasarääkimise kohti. Neid on kindlasti võimalik koos arutades vähendada/lahendada. Ühepoolne lahmimine pole lahendus. Üks 4-5 minutiline ilus ilutulestik enne öörahu algust või selle piiril ei tohiks kindlasti olla kampaaniakorras hukka mõistetav sündmus. Seda enam, et selle algusaeg on pikalt ette teada.

Kindlasti  pole kõik kutsud ühesugused. Nagu ka inimesed nagu ka koerapidajad nagu ka ilutulestikud. Erinevalt Lemmi Kannist, kelle arvates tulevärk on alati  saatanast, arvan mina, et ilmas on väga palju tublisid neljajalgseid ja nende omanikke.

Minu kirjutise mõte on, et me peame ikka suutma koos elada-eksisteerida ja näha asju oma mätta otsast kaugemale. Rohkem teineteisemõistmist ja sallivust, ilma ei saa.

Raivo Laasmägi

ilutulestike korraldaja ja loomapidaja