Juhtkiri: tagasi polikliinikuaega

Kuigi räägitakse tervisekeskusest, tähendab Läänemaa haigla esimese korruse äsja lõppenud ehitus neljale perearstile peamiselt uusi remonditud ruume. Nagu ütles Läänemaa haigla peaarst Tõnis Siir, peaks tervisekeskus selle esialgse mõtte järgi olema koht, kus ühise juhtimise all võtaksid vastu perearstid-pereõed, aga seal oleksid ka toetavad teenused. Praegune variant, kus perearstid jätkavad ettevõtjana ja rendivad haiglalt pinda, ei anna tervisekeskuse mõõtu välja.

Kui ajas mõnikümmend aastat tagasi vaadata, meenutaksid loodavad tervisekeskused omaaegseid polikliinikuid. Sealgi tegutsesid ühise juhtimise all jaoskonnaarstid. Eesti taasiseseisvumisega hakati meditsiinisüsteemi muutma. Jaoskonnaarstidest said perearstid, kes ise oma praksise nullist alates üles pidid ehitama ja on nüüd paarikümne aasta jooksul oma ettevõtted üles töötanud.

On selge, et arstid, keda omal ajal sunniti, pea ees, vette hüppama, sõdivad polikliiniku vormis taasühinemisele käte ja jalgadega vastu. Kes ikka tahaks loobuda oma iseseisvusest ja otsustamisõigusest. Nii ei hakka praegused perearstid, kellest Läänemaal on paljudel pensioniiga käeulatuses, kindlasti oma ettevõtteid likvideerima. Seda, kas noor põlvkond perearste eelistab eraettevõtlust või pigem polikliiniku laadis koos töötamist ühes väiksema vastutusega, näitab aeg. Ebaõnnestunud perearstikonkursid, eriti maal, tunduvad viitavat viimasele.

Haapsalu perearst Marika Laar ütles mullu suvel, et riik on keskuste rajamist alustanud valest otsast – tervisekeskuste projekt tehti betooniprojektina, kuid selle kohta, milline peaks see keskus juriidiliselt välja nägema, ühtset seisukohta pole.

Praegu haigla esimesel korrusel töötavaid perearste ühendab ainult ühine puhkeruum. Kas puhkeruumist kasvab välja ka koostöö, on vara öelda.