Lemmi Kann: aeg võtta vastutus

Koroonaviiruse varjus oleme jõudnud tagasi hetke, mil põlvkonnad peavad taas üksteisega rohkem rääkima hakkama. Praegu elavad noored ja vanad justkui erinevas inforuumis, mis seab ohtu aga kõik põlvkonnad.

Kõik, kel on eakamat sorti vanemad või vanavanemad, teavad väga hästi, kui kangekaelsed nad mõnikord olla võivad. Enamasti kukub see neil täitsa armsalt või naljakalt välja, aga olgem ausad – vahest teeb ikka hinge täis küll. Sest enda arust räägid mõistlikku juttu ja avastad ühel hetkel, et täitsa tühja ja nagu peaga vastu seina. Sest vanema põlvkonna esindaja on juba ette ära otsustanud, et las aga targutab, küll mina teen ikka nii nagu mina tahan, sest ma tean paremini.

Eks mõnikord vajavad selle ise otsustamise tagajärjed pärast veidi kasimist ka, näiteks siis, kui kuskilt kataloogist toreda, mitmekohalise soodushinnaga kahtlast kaupa tellitud, mis pole päris see, mis loodetud. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Ootamatult on hirmutavalt suur osa vanemast põlvkonnast otsustanud põikpäisust ja surmapõlgust demonstreerida kohas, kus keegi seda eriti oodata ei osanud – toidupoes.

Praeguses koroonaviirusest põhjustatud eriolukorras on just eakad inimesed see riskirühm, kes peaksid end erilise hoolega hoidma. Kuigi ametlik soovitus on, et eakad püsiks kodus ja võimalusel hoiaksid üldse poodidest eemale, pole see kõigil alati võimalik. Siis lahutab neid nakatumisohust vaid üks – inimese loomulik enesealalhoiuinstinkt.

See peaks ütlema, et teistele inimestele ei tohiks praegu minna lähemale kui kaks-kolm meetrit, hoida veel kaugemale köhivatest inimestest ja jumala eest, mitte puudutada kätega nägu enne, kui kodus käed korralikult üle küüritud. Ja mask ei teeks kah paha. Kui maski pole, võib isegi üle nina tõmmatud sall abiks olla. Isegi kui see viirust kinni ei pea, tuleb vähemalt meelde, mis põhjusel see ettevaatusabinõu tarvitusele sai võetud ja mõni mõtlematu liigutus jääb loodetavasti tegemata.

Pilt, mis teisipäeva hommikul ühes Haapsalu toidupoes avanes, võttis ühel iseteadlikul pensionäril poes käimise isu igal juhul ära. Vähemalt mõneks ajaks. Mis pole tegelikult üldse halb tulemus.

Proua läks kohale poe avamise ajaks lootuses, et ega keegi eriti nii vara kodunt välja minna ju viitsi – hea tühjas poes ostelda. Tema mõttekäik pidaski paika. Selleks ajaks, kui tema oma korvitäiega kassast läbi pääses, käis poes aga juba vilgas tegevus, mis nägi välja nii: nooremat sorti inimesed hoidsid hoolega pikivahet ja planeerisid poes liikudes oma trajektoori vastavalt kaasostlejatele, eakad käitusid aga nagu laadapäeval muiste – tuttavad ikka rõõmsalt ninapidi koos uudiseid jagamas ja kassajärjekorras eesseisjatele kuklasse hingamas ja üle õla korvi piilumas. Kassapidaja üritanud neile küll eriolukorrast rääkida, aga tema jutt läks kurtidele kõrvadele.

Sotsiaalmeediat jälgides tuleb välja, et ega see olegi vaid ühe poe, Haapsalu linna või Läänemaa probleem, vaid üle-eestiline. Juba on tekkinud vastav pensionäri stereotüüpki – lipukirjaga, et elasime üle fritsud ja punased ja kõik muud taudid, mis see tühi koroonagi meile teeb. Või kui on aeg, siis olgu – las ta siis tuleb – ongi aeg minna.

Kallis vanem põlvkond. Palun ärge solvuge ega pahandage, aga meie ei taha veel minna. Teie lapsed ja lapselapsed ei taha veel minna. Ja ma olen üsna kindel, et tegelikult ju teie ka ei taha, et nad peaksid enne oma aega minema või siis haigeks jääma. Koroona ei ole lihtne viirushaigus. Kui läheb kehvemini, võib see mitmeid elundeid jäädavalt kahjustada.

Kogu maailmas on praegu väga keerulised ajad. Inimesed on end ise vabatahtlikult koju isolatsiooni pannud, et mitte nakatuda või teisi nakatada.
Osad ettevõtted on oma tegevuse lõpetanud ja inimesed jäävad töötuks. Teised üritavad kodukontoris edasi töötada ja kolmandad lähevad endiselt iga päev ohtu trotsides tööle, sest nad ei saa muud moodi oma tööd teha.

Iga päev panevad Eestis oma elu ohtu tuhanded meditsiinitöötajad, päästjad, politseinikud, needsamad müüjad. Selle nimel, et kui see jama ükskord läbi saab, oleks meil inimesi, kellega koos edasi minna. Oleks kurb, kui see juhtuks ilma teieta. Ja nendeta, kes teid kaitsta üritavad.

Noored võiksid nüüd aga võtta telefoni ja helistada vanematele ja vanavanematele, et neile meelde tuletada – me kõik vastutame selle eest, mis edasi saab. Mitte kellelgi ei ole õigust käituda nii vastutustundetult, et selle tõttu saab keegi teine endale külge viiruse, mis on maailmas tapnud juba tuhandeid inimesi.