Juhtkiri: valijal on õigus teada

Joonistanud Ott Vallik.

Lääne Elu kirjutab Lääne-Nigula vallavolikogu liikme Hardi Rehkalti murest, kas endise europarlamendi liikme Indrek Tarandi sõnakasutus Facebookis on Nõva kooli õpetajale kohane. Rehkalt tõstatas küsimuse vallavolikogu istungil. Arutelu ei järgnenud, volikogu ülejäänud liikmed ei arvanud asjast suurt midagi. Küll tekkis küsimus, kas Rehkalti sõnavõtt protokollida või mitte.

Mitte kõigest, mida ajakirjanikud näevad või kuulevad, ei sünni uudist. Selle üle, kas midagi avaldada või mitte, peetakse toimetustes aru, sageli ka vaieldakse, kaalutakse poolt- ja vastuargumente. Ka Rehkalti sõnavõtu puhul tekkis küsimus, kas sellest kirjutada või jätta tähelepanuta. Sama küsimus tekkis 2019. aasta detsembris, kui Lääne-Nigula vallavolikogu liige Jüri Ott rääkis istungil seitsmest miljonist pagulasest, kes tulevad Eestisse. Ka toona jätsid volikogu liikmed Oti sõnavõtu tähelepanuta, suure tõenäosusega seepärast, et jutt tundus rumal või ilmvõimatu.

Miks otsustas Lääne Elu mõlemad seigad avalikustada? Või miks me kõhklesime? Populistid valitsuses on muutnud poliitilist kultuuri, mille lahutamatuks osaks on saanud provokatsioon. Kas ajakirjandus peab iga lendu lastud lauset tiražeerima? Kindlasti mitte, sest see hägustab pilti. Kõik arutavad tuliselt seda, mida öeldi, aga mitte seda, mida tehakse. Või siis ei tehta. Provokatsioon hajutab tähelepanu.

Nii ongi alati mõistlik vahet teha: kas tegemist on provokatsiooniga või millegagi, millest avalikkus peaks teadma. Rehkalt ja Ott on mõlemad vallavolikogu liikmed. Nad teostavad võimu, mille valijad on neile andnud. Seetõttu on tähtis, et valijad ka teaksid, mida nende esindajad räägivad. Mitte kõrtsilaua taga, mitte enne valimisi poe ees kampaaniat tehes, vaid volikogu istungil. Valijal on õigus teada, kelle nad on valinud. Et siis otsustada, kellele ja kas anda järgmistel valimistel hääl.