Juhtkiri: unistus Haapsalu raudteest

Joonistanud Ott Vallik.

Teisipäeva õhtul oli Haapsalu raudteejaamas õige napilt inimesi, kes tulid meenutama 25 aasta möödumist viimase reisirongi saabumisest. Toona liikusid kaubarongid mäletatavasti veel mitu aastat, kuni Haapsalu raudtee erastanud ettevõtjad rööpad rahaks tegid.

Läänlaste suur unistus tõotab lähiaastail täituda, sest valitsusliit on otsustanud raudtee taastamist rahastada. Ristini jõuab raudtee juba ületuleval aastal, sealt Haapsaluni on veel pikk tee minna, aga pole põhjust arvata, et juba alustatud investeering võiks pooleli jääda.

Raudtee taastamine on olnud kui võluvits, millega poliitikud on aasta-aastalt valimiste eel läänlasi tinistanud. See on olnud populaarne lubadus, mille teostumine sai võimalikuks alles pärast Jüri Ratase peaministriks saamist. Soov teha kõike teisiti, kui reformierakondlased võimul olles tegid, on tuult tiibadesse puhunud ka Haapsalu raudteele. Oma osa on andnud üleilmne majanduskriis, mille järel on laenuintressid kukkunud nulli ja raha suurteks taristuinvesteeringuteks jätkub riigil rohkem.

Haapsalu raudtee on ilus, aga selle kasu maakonnale napp, sest kõige tähtsamat ehk uusi töökohti ja elanikke selle rajamine kaasa ei too. Viimased on aga ühe ääremaa jaoks võtmetähtsusega. Investeeringud betooni ja terasesse võivad olla ilusad, kuid ääremaastumise pidurdamiseks on vaja, et Haapsallu ja Läänemaale tuleks elama inimesi.

Rongijuhid ja piletikontrolörid elavad Tallinnas, sest riiklik raudtee algab pealinnast. Haapsalu saab vaid nii palju, et rongimeeskond, kes hommikul siit sõitma hakkab, ööbib kusagil linnas ja annab pisut elatist mõnele odava öömaja pakkujale.

Kingitud hobuse suhu pole ilus vaadata, mistõttu oleme raudtee eest tänulikud ja loodame, et tehniline uuendus toob kaasa nii palju elevust, et tulevad ka inimesed, kellele meeldib Läänemaal elada ja töötada.