Jüri Saar: vihakõne kriminaliseerimisest
30.09.2020
Vihakõne (ingl k hate speech) kriminaliseerimist nõutakse Eestilt Euroopa ühiskodu ja ühisväärtuste kaitsmise nimel.
Elame alates iseseisvuse taastamisest jälle vabade inimestena vabade rahvaste hulgas, kus kehtivate reeglite suhtes peame olema lugupidavad. Inimelu väärtuste keskpunktis hoidmine tähendab muuhulgas seda, et mitte ainult füüsilised, vaid ka verbaalsed ründed inimeste suunas on keelatud.
Inimene ja inimväärikus on nn pühadustena kriminaalseaduse kaitse all. Just seetõttu kaotati Eestis 1997. aastal surmanuhtlus. Samas tuleb näha, et „pühaduste” nimekiri, mida läänemaailmas kriminaalseadusega kaitstakse, on võrreldes varasemaga lühenenud. Loodetakse, et inimesed arenedes omandavad üha suurem sisemise kultuursuse ja väärikuse ning riik ei peaks enam sedavõrd üksikasjalikult ette kirjutama seda, mida tohib ja mida mitte.
Parim elamise koht ei ole ilmselt sellel maal, kus avalikus kohas alkoholi tarvitamise eest ihunuhtlust määratakse või vargal käsi maha raiutakse. Jumalasalgamise eest ei saadeta enam tuleriidale, uskudes, et jumal saab solvangust ka ilma riigi abita üle. Kui inimene teatab oma uskmatusest viisil, mis teisi ei solva, on see tema isiklik asi. Nii et seetõttu tuleb olla tähelepanelik, et me uute kuriteokoosseisude loomisega liiga hoogu ei satuks.
Eestis praegu kasutusel olev vihakõne käsitlus karistusseadustikus võrdsustab vihakõne kellegi otsese ähvardamisega või üleskutsega kellegi suhtes vägivalda rakendada. See tähendab: tegevuse kvalifitseerimisel hinnatakse, kas tegemist on reaalse (kas avaliku või omavahelise) ähvarduse, üleskutsega teise inimesega füüsiliselt arveid õiendada, teda rünnata.
Nii et kui keegi näiteks sõimab ja ähvardab ajalehe kommentaariumis Eestis teenivaid Ameerika sõdureid, hinnatakse sõimleja võimekust sõdureid reaalselt ohustada. Kui selgub, et tegemist on näiteks töötu alkohoolikuga, jõutakse järeldusele, et juhtunu on „eluga kimpu jäänud inimese emotsionaalse väljaelamine” ja mitte reaalne ähvardus. Ning seejärel suletakse juhtum, võibolla viiakse läbi ka mahedapoolne profülaktiline vestlus. Läänemaise vihakõne definitsiooni järgi on aga tegemist ehtsa vihakõnega, sest on täidetud vihakõne kvalifitseerimise tingimused. Teatud gruppi kuuluvaid inimesi süüdistatakse ja ähvardatakse tulenevalt nende grupilisest kuuluvusest.
Vihakõne kriminaliseerimine kannab kahte eesmärki: esiteks avaliku rahu kaitse ja teiseks teatavate gruppide kaitse. Kui mõnda inimest on jumal varustanud suuvärgiga, mida inimene ise ei suuda või ei taha kontrollida, tekitab tema sõnakasutus ühiskonnas asjatult palju pingeid ja pahandust. Tavaliselt piirdub kahju temaga vahetult kokku puutuvate inimeste ringiga.
Eriti tähelepanelik tuleb olla vihakõne suhtes, mida endale lubavad avaliku elu tegelased. Selle kohta on olemas vastavad empiirilised uuringud, mis näitavad otseselt seda, kui palju parem ja ohutum on inimeste elu ühiskondades, kus agressiivsust (samuti agressiivsuse stiimuleid) ei eksponeerita.
Avalik vihakõne aktiveerib inimgruppe, kes ilma sedalaadi stiimuliteta ei oleks aktiivsed ja rahu seisund hakkab kalduma sõjapidamise suunas. Piltlikult öeldes juhtub nagu kõrtsikakluses, millega alustavad paar tulipead, kuid pärast kakleb terve kõrts omavahel. Just Euroopas on püütud sotsiaalset keskkonda niisugustest eesmärkidest lähtudes üles ehitada ning meie maailmajagu iseloomustab tänapäeval madal vägivaldsuse tase.
Pakuks siinkohal välja ühe hüpoteesi, mis vajab kindlasti kontrollimist. Eestis kasvas 2020. aasta esimesel viiel kuul võrreldes 2019. aastaga tahtlike tapmiste arv enam kui kaks korda (arvud vastavalt 11 ja 24).
Siiani on Eestis see ühiskonna seisundi näitaja sisuliselt alates 1990. aastate keskpaigast drastiliselt ja pidevalt vähenenud. Üks praeguse muutuse põhjuseid võib olla lisaks üldisele ebakindlusele muutunud ühiskondlik kliima ja poliitilise diskussiooni tegemise stiil. Regulaarne avalik sõimlemine ja kellegi süüdistamine, mis ühe erakonna suunalt tuleb, nakatab teisi, mõjutab kindlasti avalikku meeleolu halvemuse suunas.
Eestis puudus enne EKREt tegelikult otsene ja valus kokkupuude avaliku vihakõnega, mida kasutatakse poliitiliste eesmärkide elluviimiseks. Seevastu läänemaailmas on sellega varasemad ja kurvad kogemused, mis ulatuvad Hitleri aegadest praeguseni. Näiteks Ameerikas alustas Westboro baptisti kirik 1990. aastate alguses piibli homofoobsest tõlgendusest lähtudes aktiivset geidevastast tegevust. Nad said kiiresti tuntuks šokeerivate sloganite ja avalikes kohtades toime pandud ekstsessidega. „Fags die, God laughs” („Geid surevad, jumal naerab”) oli slogan alguses, hiljem juba „Planes crash, God laughs” („Lennukid purunevad, jumal naerab”) vastusena 2001. aasta terrorirünnakule. Rünnakut käsitleti Westboro liikmete poolt teenitud karistusena Ameerikale perverssuste üha laiema aktsepteerimise eest.
Siinkohal võib tuua paralleeli Martin Helme avalikust sõnavarast: „Kui on must, näita ust.” Seda loosungit on Eestis käsitletud poliitilise kalambuurina, millega justkui kedagi konkreetselt ei rünnata. Tegemist on sõimlemise ehk agressiivse sõnumiga, milles sisaldub kaks defineerimata mõistet. Esiteks, keda defineerida „mustana” ehk „mittevalgena, võõrana, mitteomana”? Ja teiseks, kuidas defineerida „ukse näitamist”? Igaüks saab need mõisted sisustada vastavalt enda soovile. Mingis mõttes tegeles ja tegeleb EKRE praegune esimees sarnaselt Westborole „koeravile puhumisega”, et need, kes vilet ei kuule, peavad seda üksnes head maitset riivavaks „sõnamulinaks”. Seevastu need, kes kuulevad, loevad välja sealt konkreetse just neile suunatud sõnumi. Ja peagi ütleb „suur juht” ise oma jüngritele, kuidas täpselt tuleks mõisteid „must” ja „näita ust” sisustada.
Tänapäeva demokraatliku maailma kõige tuntum vihakõneleja on Ameerika president Donald Trump. Ta on teinud kõik selleks, et Ameerika ühiskonda lõhestada. Tema avalikust kommunikatsioonist moodustab suure osa vihakõne erinevate inimgruppide suunal. Ta on näiteks nimetanud Ameerikasse püüdlevaid mehhiklasi vägistajateks ja mõrvariteks. Loendamatu hulga solvavaid epiteete on ära teeninud inimgrupp nimega „demokraadid”, keda Trump süüdistab „mitte kui midagi tegemises” ja lõpetades valimispettuse sepitsemisega.
Paraku Ameerikas, erinevalt Saksamaast, ei ole vihakõne kriminaliseeritud ja selle eest praegusele presidendile tulevikus, kui tal pole enam immuunsust kriminaalmenetluse suhtes, karistust ei järgne. Ameerikas loetakse niisugust sõnakasutust sõnavabaduse lahutamatuks atribuudiks. Saksamaal aga järgneks kriminaalmenetlus ja karistus. Vihakõnele erineva õigusliku lähenemise tõttu on üldse praegu võimalik Ameerikas niisugune president, kes Saksamaal poleks kuidagi võimalik. Paraku õppisid sakslased seda oma traagilistest minevikukogemustest. Ja Eesti puhul tulebki nüüd vaadata, kas meile oleks kohasem Ameerika või Saksamaa lähenemine.
Meie karistusseadustiku avaliku laimu koosseis ei täida vihakõne kontrolli ülesannet. Kuigi Eestis on viimastel aegadel kujunenud välja väga hea ja efektiivne praktika panna isiklikke solvanguid teinud isikud kahjutasu maksma, kattub see vihakõne teemaga üksnes osaliselt. Kui näiteks keegi ründab verbaalselt homoseksuaalseid inimesi, nimetades neid lähtudes nõukogudeaegsest terminoloogiast „pederastideks”, ei saa õiguslikku küsimust püstitada viisil, kas tegemist on faktiväitega või mitte. Probleem on ju hoopis selles, kust võtab mõni inimene endale õiguse avalikult kedagi solvavalt sildistada. Teise inimese seksuaalkäitumine ei tohiks ju temasse kuidagi puutuda.
Tänases läänemaailmas on rangelt keelatud kellegi diskrimineerimine grupitunnuste alusel ehk grupikuuluvuse tõttu. Vihakõne on seetõttu erilise tähelepanu all, rääkimata vihakuritegudest (hate crimes), mille motivatsioon seostub ohvri grupilise kuuluvusega. Halvustavad rassilised ja etnilised naljad, ründava sisuga vähemusgruppidele antavad nimetused nagu ka naiivsed hinnangud algupäraste rassiliste erinevuste suhtes on üha enam tabustatud. Nende kasutamine avalikes foorumites on lõpetanud nii mõnegi poliitiku ja meediategelase karjääri.
Meil tuleb Euroopa Komisjoni võimalikku ettekirjutusse suhtuda väga tõsiselt ja küsida endalt, millist eesmärki kannab seekordne vastuseis Euroopa Komisjoni suunalt tulnud manitsustele. Kas me tahame jälle olla targemad neist, kes teavad, kui ohtliku nähtusega on tegemist ja kuhu võivad ulatuda tagajärjed? Pole üllatav, et siin on esirinnas just need isikud ja poliitilised jõud, kes tahaksid Eestit taas muuta umbseks tagatoaks või „kõrtsikakluse” tallermaaks, kus avalikus elus valitseb agressiivsus ja lokkab vägivald. Kurjus ja lollus on varemgi olnud varmad ühise keele leidmisel ning toonud koos ilmale järelkasvu, mida pärastpoole keegi omaks ei taha tunnistada.
Siin peitub avaliku ükskõik kas anonüümse või mitteanonüümse vihakõne suurim oht demokraatlikule ühiskonnale, sest see legitimeerib vägivalla kasutamist avalikus ruumis. Kindlasti ei tohi vihakõne kontrollimist segi ajada sõnavabadusega, millega kaasneb alati vastutus oma sõnade eest. Küsimus ei ole niivõrd selles, kas kellegi sõnaline ähvardamine on seostatav reaalselt teostuda võiva ohuga, vaid probleemiks on mingeid inimgruppe vaenava üldise atmosfääri loomine ja levitamine.