Maris Lauri: eelarve, mida tegelikult ei ole

See, et valitsus tehtud eelarve kava kiidab ja opositsioon vigu otsib ning laidab, on tavapärane kõikjal ja see ongi normaalne, sest valitsuse ja opositsiooni prioriteedid on erinevad. Siiski on Eestis seekord midagi täiesti teisiti. Tundub nimelt, et valitsus tutvustab ja räägib eelarvest, mida keegi teine pole näinud.

Valitsuse pressikonverentsil, kus eelarvet esimest korda avalikkusele tutvustati, räägiti sellest, kuidas hakatakse tegema suuri investeeringuid ning hiiglaslik kahemiljardiline puudujääk on just suurte investeeringute põhjus. Kuid juba mõne tunniga, kui inimesed olid jõudnud eelarvega tutvuda, selgus, et lubatud 1,9miljardiseid investeeringuid eelarves ei ole.

Neid ei ole seni keegi suutnud leida. Riigieelarves on olemas investeeringuid 963 miljoni euro ulatuses. Nagu igaüks aru saab, ei ole 963 miljonit võrdne 1,9 miljardiga, see on enam kui kaks korda väiksem.

Millest siis valitsus räägib? Korduvate küsimiste peale sai riigikogu rahanduskomisjon teada, et valitsus arvestab 963 miljoni euro juurde omavalitsuste võimalikud investeeringud, aga ka raha, mida loodetakse saada Euroopa Liidu uuest eelarveperioodist ja taasterahastust. Asi on aga selles, et need summad ei ole riigieelarves.

Kohalikel omavalitsustel on omad eelarved ja nemad teevad ise otsused, mida valitsus eriti mõjutada ei saa. Tuleb arvestada, et kuigi riikide valitsusjuhid tegid suvel otsused, millises summas ja kuidas kasutada Euroopa Liidu järgmise eelarveperioodi (2021–27), samuti taasterahastu vahendeid, langetab lõpliku otsuse selle raha suuruse ja kasutamise üle Euroopa Parlament. Seni, kuni seda otsust ei ole, ei saa Eesti seda raha oma riigieelarvesse planeerida ei tulude ega ka kuludena.

Kui arutelud Brüsselis venivad kauemaks, siis selleks, et neid vahendeid järgmisel aastal kasutada, tuleb riigikogul vastu võtta lisaeelarve, sest põhiseaduse paragrahv 115 nõuab, et riigieelarves oleksid kirjas kõik riigi tulud ja kulud. Miks detsembri alguseks? Sest riigikogul peab jääma aega aruteludeks selle üle, kuhu raha kulutada.

Reaalsus on see, et valitsusel on ilmselt mingid plaanid – mingi tabel, millest koalitsiooniliikmed räägivad –, kuid seda varjatakse avalikkuse eest. Minu arvates on see väga vale. Summad, mis Eesti tõenäoliselt saab Euroopa Liidust, on väga suured, mistõttu peab riigikogu ja kogu Eesti ühiskond saama nende üle arutleda.

Tegelikkus riigieelarve investeeringutega on järgmine: riigituludest (maksud jm) tehakse investeeringuid 423 miljoni eest, ülejäänuks kasutatakse Euroopa Liidu selle perioodi (2014–20) vahendeid. Erilisi, suuri ja uusi asju on väga napilt, valdavalt lõpetatakse juba olemasolevaid projekte või on asutud uusi projekte ette valmistama.

Suurem osa hiiglaslikust ligi kahemiljardilisest eelarvepuudujäägist – umbes 1,5 miljardit – läheb seega igapäevaste kulude katteks. Häda on selles, et need on valdavalt ka püsikulud. Ükski riik ei saa aastate viisi oma jooksvaid kulusid – palku, pensione, sotsiaaltoetusi – maksta laenurahast. See viib varem või hiljem riigi rahanduse krahhini.