Robin Reimer: palju õnne, Eesti

Loodan, et oleme kõik täna, Eesti vabariigi 103. aastapäeval õnnelikud ja tänulikud. Õnnelikud ja tänulikud selle üle, et saame oma kodumaa sünnipäeva tähistada.

Minu vanavanemad teavad rääkida, et kui nemad väikesed olid, siis pidu ei peetud. Eesti vabariigi sünnipäev oli maha vaikitud või unustatud. Täna saan koos isaga rõõmuga sinimustvalge lipu heisata ja me ei pea seda tegema salaja võõra silma eest peidus.

Meie lipul on kolm värvi, mille igale toonile on antud oma tähendus – sinine on Eestimaa taevas, järvede ja mere peegeldus, tõe ning rahvuslike aadete ustavuse sümbol. Must on kodumaa mulla ja rahvuskuue värv. Valge on rahva püüd õnne ja valguse poole. Aga kas täna tähendavad need värvid meile sama või vaatame me oma lippu hoopis uute mõtetega?

Tänases keerulises maailmas on palju muutunud ja see, mis eile oli ühtemoodi, on täna hoopis teisiti. Üle maailma levinud koroonaviiruse tõttu ei pääse me klassikaaslastega enam alati koolipinki. Koolis, trennis ja mujal rahvarohketes kohtades käimise viisid on hoopis teistsugused kui varem. Sel viiruse poolt juhitaval ajal tõlgendaksin meie lipuvärve hoopis nii:

Sinine on ustavus meie riigijuhtide poolt seatud juhenditele, et takistada selle kurja viiruse levikut.

Must on mure lähedaste ja sõprade tervise pärast ja soov kõiki aidata.

Valge on lootus, et peagi saab see kõik läbi ning ma saan taas käia koos sõprade ja klassikaaslastega lustimas.

Kui ma aasta pärast taas teie ees seisan, siis loodan, et meie lipu värvidel on minu jaoks uued, palju rõõmsamad tähendused. Loodan, et Eesti vabariigi järgmisel sünnipäevapeol ei pea me seda viirust enam meenutama.

Oleme täna kõik külalised Eesti sünnipäevapeol. Sõltumata sellest, kas oleme suured või väikesed, rikkad või vaesed, edukad või vähem edukad. Eesti ei vali kedagi oma sünnipäevale. Me oleme kõik kutsutud. Palju õnne, meie kõigi Eesti!

Robin Reimer
Haapsalu põhikooli 3.b klassi õpilane