Juhtkiri: kanname maski

Koroonaviirusega nakatunute hulk tõusis Eestis esimest korda üle tuhande piiri 24. veebruaril. Täna saab sellest nädal, mille iga päev on toonud veel ühe tuhande juurde.

Märtsist kehtivad Eestis uued, rangemad piirangud. Kinni on teatrid ja kontserdisaalid, muuseumid, kirikud. Maskikandmist hakatakse senisest rohkem kontrollima. 28. veebruaril palus peaminister Kaja Kallas tungivalt inimesi koju jääda, kui see on vähegi võimalik, vähendada kontakte, hoida kaks meetrit vahet, pesta käsi, kanda maski. Lihtsad asjad.

Järgmisel päeval pärast peaministri pöördumist tabas teadusnõukoja liiget Irja Lutsarit uus jõhker rünnak. Facebookis jagati eile sadu ja sadu kordi fotot juuksurisalongist maskita välja astunud Lutsarist. Kommentaatorid süüdistasid teadusnõukoja liiget seitsmes surmapatus.

Fotod maskita Lutsarist levisid kulutulena just maski- ja vaktsiinivastaste seas, aga seda jagati mõnuga ka grupis, mis nõuab Kallase tagasiastumist. Ehk siis need, kes ise maski ei kanna, leidsid endale veel ühe õigustuse seda mitte teha, võimaluse teadusnõukoja liige risti lüüa ja peaministrit parastada.

Samal ajal levib koroonaviirus kõikjal. Üle kolmandiku ei oska öelda, kust nad nakkuse said. Nakatumine 100 000 elaniku kohta on Euroopa üks kõrgemaid. Maski- ja vaktsiinivastased räägivad aga ikka õigusest käia katmata nina ja suuga ning vabadusest vaktsiinist keelduda.

Et nakatunute hulk tõusis üle tuhande piiri just 24. veebruaril, on puhas juhus ja asjaolude kokkulangemine, aga ometi märgiline. 24. veebruar on Eesti riigi sünnipäev. Riik aga ei ole ainult vabadused ja õigused. Riik on ka kohustused, sest ei ole üht ilma teiseta. Kohustused ei ole alati meeldivad. Ennekõike on riik aga kokkulepe, nagu on kokkulepe, et me kanname maski. Kanname ka siis, kui ei meeldi, sest me vastutame oma riigi ja oma kaasmaalaste eest.