Tõnu Mertsina: vähem pensionikogujaid paneb tulevikus riigile surve maksude tõstmiseks

Kui üha vähem inimesi kogub ise pensionilisa, muutub pikemas perspektiivis esimesest sambast pensionide senise taseme hoidmine üha raskemaks ja riigil tekib surve maksude tõstmiseks.

Kas vanaduspensioniks kogutav raha ja pensioniea elatustase on iga inimese isiklik asi või on see rohkem ühiskondlik vastutus ja seda peaks suunama hoopis riik? Vastutus on mõlemal. Kui tööealine inimene saab üldjuhul ise otsustada ja suunata, kuidas endale sissetulekut teenida, siis paljudel vanematel inimestel on see võimalus hoopis piiratum.

Eesti riikliku pensionikindlustuse peamine eesmärk on tagada inimesele pensionipõlveks piisav sissetulek. See on paljude pensionisüsteemide eesmärk. Samas peavad ka inimesed ise olema varakult – just varakult – kaasatud oma tulevase pensioni kujundamisse, kuna riikliku pensioni suurust hakkavad üha enam piirama riigirahanduse võimalused. OECD soovitab oma läinudaastases pensionide ülevaates (OECD Pensions Outlook 2020), et poliitikakujundajad peaksid tagama selle, et inimesed jätkavad pensioniks säästmist. Nii peakski pensionisüsteemi põhieesmärk olema vanemaealiste vaesuse ärahoidmine ja nendele piisava sissetuleku tagamine.

Pensioniks raha kogumisel ei tohiks aga jääda lootma ainult riigile, samuti ei peaks riik kõigile inimestele roosilist pensionipõlve kindlustama. See läheks lihtsalt liiga kalliks ja eeldaks väga suurt raha ümberjaotust. Isegi hoolimata sellest, et alates 2027. aastast seotakse pensioniiga eeldatava eluea tõusuga, suureneb eesolevatel kümnenditel pensioniealiste inimeste arv ja osakaal rahvastikus ning tööealise elanikkonna suhtes. Nii on ilmselt juba paljudele teada, et tööealised peavad hakkama finantseerima üha suuremat hulka pensionäre.

Kui juba praegu kulub Eesti riigieelarve kogukuludest vanaduspensionidele 16 protsenti, siis tulevikus võib see olla veelgi suurem. Paari aasta taguses riikide võrdluses jäi Eesti vanemaealistele suunatud kulutuste osakaaluga valitsemissektori kogukulutustes ja SKTs Euroopa Liidu liikmesriikide viimasesse veerandisse. Tulemuseks on, et üle 65aastaste hulgas on vaesusriskiga inimeste osakaal Eestis – ligi 45 protsenti – Euroopa Liidus kolmandal kohal pärast Lätit ja Bulgaariat ning see osakaal on viimastel aastatel tõusnud. Kui võrrelda Eesti üle 65aastaste inimeste kasutatavat tulu alla 65aastaste omaga, siis on see Euroopa Liidu madalaim ning ka vanaduspensionide asendusmääraga ehk nende osakaaluga enne pensioniiga teenitud sissetuleku suhtes kuulume ELi liikmesriikide võrdluses viimasesse kolmandikku.

Madalad pensionid on üheks põhjuseks, miks on Eestis üle 65aastaste inimeste kõrgeim hõivemäär (14%) Euroopa Liidus. Muidugi on selle kõrge osakaalu taga ka meie paindlik tööseadusandlus ja kriisivälistel aastatel tööjõupuudus. Sellist kõrget vanemaealiste tööhõivemäära võibki vaadata nii soovina kui ka vajadusena töötada. Majanduskriisi tulemusel tekkinud riigirahanduse vilets seis seab aga piirid sotsiaalkulutuste tõstmisele. Niisiis, pikemas ettevaates muutub esimesest sambast pensionide senise taseme hoidmine üha raskemaks ning surve maksude tõstmiseks on täiesti ilmne.

Vanaduspensioni saavate inimeste osakaal maakondades ja mõju maakonna majandusele saab olema väga erinev. Statistikaameti rahvastikuprognoosi järgi elab 20 aasta pärast Eestis 2 protsenti vähem inimesi. Elanikke on siis rohkem vaid Harju- ja Tartumaal, kuid 15 maakonnast kaheksas väheneb inimeste arv keskmiselt ligi veerandi võrra. Kui praegu on nendes kaheksas maakonnas üle 65aastaste osakaal 24 protsenti, siis 20 aasta pärast juba 37 protsenti. Isegi kui see prognoos ei ole täpne ja on liialt pessimistlik, näitab see ikkagi trendi ja suurusjärku, mis meid aastakümnete pärast ees ootab. Pensionäride kaupade ja teenuste tarbimine, aga ka eluasemeinvesteeringud on üldjuhul väiksemad kui tööealisel inimesel. See hakkab üha enam mõjutama kohalikku nõudlust ja äritegevust, kuid ka kohalike omavalitsuste toimetulekut. Seega tuleks peale inimestevahelisele tulude ümberjaotuse siia lisada ka üha suurema regionaalse tulude ümberjaotus. Vähemalt Reformi- ja Keskerakonna praeguses koalitsioonileppes peetakse oluliseks „sotsiaalse, majandusliku ja piirkondliku ebavõrdsuse vähendamist”.

Kümnete aastate vaates saab pensioni arvutus olla vaid väga ligikaudne ja üldistav. Siiski paistab praeguste hinnangute järgi olevat selge, et kõige halvem variant pensioniks raha kogumisel on see, kui katkestatakse maksed teise pensionisambasse, võetakse sealt raha välja ning raha ei ole investeeritud ka kolmandasse sambasse. Teise sambasse raha kogumine annab esimese sambaga võrreldes suurema pensioni ning kõige suurem on pension neil inimestel, kes koguvad raha kõigisse kolme pensionifondi.

Muidugi on positiivne, et eraisikute huvi investeerimise vastu on tõusnud. Eelmisel aastal tõusis hüppeliselt pensioni kolmandasse sambasse investeerijate hulk. Kuigi viimastel aastatel on suurenenud väärtpaberikontode arv, on praegu Eesti inimeste osalemine finantsturgudel võrdlemisi tagasihoidlik. Finantsturgude kaudu pensionieaks ehk üldjuhul väga pikas vaates lisa teenimine on keeruline ettevõtmine ning seda tulekski käsitleda vaid ühe võimalusena.

Pensionisüsteemi ülesehitamine ja arendamine tähendab hoolikalt juhitud ja pidevalt jälgitud tegevusi, kuhu panustavad nii riik kui ka üksikisik. Riik ei pea inimese eest küll kõik ise ära tegema, kuna see läheks liiga kalliks, kuid aitab suurel osal inimestest teha valikuid, et tulevane pension võimaldaks neile väärikat äraelamist ja ka panustamist majanduskasvu.