Juhtkiri: Emadepäev nagu jõulud

Joonistanud Ott Vallik.

Eestis tähistati emadepäeva esimest korda 1922. aastal naiste karskusliidu algatusel. Tasapisi kogus see populaarsust, et 1940. aastal katkeda.

Uuesti hakati emadepäeva tähistama 1988. aastal ja taas hakkas see populaarsust koguma. Ühest küljest ju tore. Miks ei võiks igal emal olla aastas üks päev, kus ta on tähelepanu keskpunktis? Miks ei võiks kord aastas mõelda emaks olemise kui niisuguse tähenduse üle? Võiks ja peakski, paraku on emadepäev nagu jõuludki muutunud üha enam kommertspühaks. Nädal-paar enne hakkavad vilkuma reklaamid, missugune kreem, šampoon või kommikarp peaks ema rõõmustama. Emadepäeva sooduspakkumised koguvad hoogu. Telekokad jagavad õpetusi, kuidas emale tähtsa päeva hommikul šokolaadiburgerit teha.

Eesti valib maakondade kaupa aasta emasid, kohmetunult räägivad need telekaamerate ees, et nad pole teinud midagi erilist peale selle, et on oma lapsi armastanud. Siis saab aga emadepäev mööda ja emad, ka need kõige tublimaks valitud, kaovad nähtamatusse tsooni, kus nad kogu aeg on olnud.

Noored naised peavad ka aastal 2021 oma tulevastele tööandjatele vastama, kas, millal ja mitu last on neil kavas saada. Või kui tihti olemasolev laps haige on. Isegi emadepäeval pole kõik emad nähtavad, näiteks raske puudega laste emad, kellele ei tee keegi emadepäeval šokolaadiburgerit, ei osta reklaamitavat kreemi ega šampooni ja kellel pole võimalustki kunagi aasta emaks saada.

Kuidas see mõnel aasta ema galal või klantsajakirjas kõlaks, et kasvatas kaht raske puudega last? Ei kõlaks kuidagi. See panebki mõtlema, et emadepäevaga on midagi lahti. See tõstab (valitud) emad korraks pjedestaalile, aga unustab ülejäänud täiesti ära, ja sügavam tähendus läheb hoopiski kaduma.