Juhtkiri: eriliste laste eriline kool

Haapsalu Viigi kooli praegune asukoht tundub kirjeldamatult sümpaatne: linnaline keskkond, armas ja rahulik ümbrus, koolimaja, mis on sopiline ja sobib lastele, kes ei taha lärmakat või rahvarohket ümbrust, imearmas hoov, vaiksed käänulised tänavad ümberringi.

Koolijuhi hirm, kuidas neid pärast kolimist uude koolimajja, mille riik plaanib ehitada, Haapsalu kesklinnas vastu võetakse, on tõsiseltvõetavad. Mitte kusagil pole elanikelt kohe heakskiitu saanud ei uued hooldekodud, kogukonnateenusel elavate inimeste eluasemed ega lastekodudki. Arusaadav, et koolijuht muretseb, sest lisaks liikumispuudega lastele käib Viigi koolis üha rohkem ka käitumishäiretega lapsi, kellele sobiks rahulikum keskkond. Viigi kooli ümbrus on nendega tasapisi ikkagi harjunud.

Harjutakse muidugi ka igal pool mujal, aga enne tuleb üle elada piinlik vastuseisu ja süüdistamise periood. Paraku teevad need kõige rohkem liiga just õpetajatele ja õpilastele.

Mis uue kooli projekteerimise ja ehitamise juures muretsema paneb, on see, milliseks kujundatakse uue maja ruumiprogramm. Päris kindlasti soovitakse uus maja teha ökonoomne ja vajadustele vastav. Enamasti arvestatakse aga hetkevajadustega.

Mõne aasta eest teisel pool Eestit valminud uues ja ilusas Jõgeva põhikoolis on ruumi küll paljudele lastele, arvestati selle juures loomulikult rahvastikuprognoosi, kahjuks aga mitte seda, et uus koolimaja tõmbab ka ümberkaudsete asulate lapsevanemaid oma lapsi sinna panema.

Valminud koolil on mitu head omadust, kuid kaasavat haridust veidi teistsugustele lastele ei saa seal pakkuda, sest pole ruumi ega vaikset ning rahulikku keskkonda, seda enam, et need lapsed vajavad rahulikumaid olusid ka vahetunnis – nurgataguseid ja majasoppe, kus saaks olla kas paari teise lapse seltsis või hoopis omaette.

Erilised lapsed vajavad erilist kooli. Kas plaanitava uue Viigi koolimaja puhul see õnnestuks?