Juhtkiri: kehv suhtlemisoskus

Lihula maadlustreener Janar Sõber kirjutas Läänemaa haiglale ja ajalehetoimetusele, kuidas ta võistlustel viga saanud õpilasega Haapsalus erakorralise meditsiini osakonda pöördudes ebameeldiva vastuvõtu osaliseks sai. See pole ilmselgelt esimene ega jää tõenäoliselt ka viimaseks korraks, kui patsient tunneb, et teda on koheldud ebaõiglaselt või jäetud piisava tähelepanuta. Seda on juhtunud ja ilmselt juhtub tulevikuski nii meie oma Läänemaa haiglas kui ka ükskõik millises Eesti haiglas või perearstikeskuses.

Enamasti neelavad end ebaõiglaselt kohelduna tundvad patsiendid solvangu alla või räägivad sellest sõpradele. Vähem on neid, kes kaebavad haigla juhtkonnale, veelgi vähem neid, kes tulevad sellest rääkima ajakirjanikele. Väga üksikutel juhtudel pöördutakse ka kohtusse. USAs, kus on kombeks arste kohtusse kaevata, on uuritud ka selle põhjusi ja on selgunud, et tunduvalt sagedamini pöörduti arsti vastu kohtusse kehva suhtlemise kui tegeliku ravivea pärast.

Sedalaadi konfliktide puhul polegi alati võimalik tagantjärele öelda, kas patsiendile tõepoolest nähvati üleolevalt või kuuldi ka seda, mida tegelikult ei öeldud. Teistpidi oleme ilmselt kõik elus kokku puutunud olukordadega, kus väljaöeldu kõlab hullemini, kui see mõeldud oli. Arsti juures see kõik võimendub – kui sul on valus ja paha ning sa ei tea, mida ja kui kaua tuleb oodata, siis aitab just lahke sõna ja lohutamine või lihtsalt viisakas ja rahulik rääkimine. Seda isegi siis, kui arstil või õel ongi õnnetuse põhjuse suhtes eelarvamused ja kehv tuju peale selle.

Eesti väiksemad haiglad on tihtipeale mures oma maine pärast. Enamasti teevad arstid seal oma tööd südamega, on pädevad ja ravivad konkreetse etapi haigla pädevuse piirides. Millest aga seekord vajaka jäi, oli just suhtlemisoskus.