Lugejakiri: mööda-meeste mõtlemisvõime

Eesti liikluskultuur on paarikümne aasta tagusega võrreldes kõvasti paranenud, kuid traagilisi õnnetusi juhtub ikka ja jälle.

Hiljuti sai Tartumaal surma kaks toredat noort inimest, kui BMW nende mootorrattale julmalt otsa põrutas. Kuidas on see võimalik? Aga ainult nii, et keegi peab olema vastassuunavööndis, kohas, kus ta olla ei tohiks. Kui see ei olnud mootorratas, siis pidi see olema BMW.

Miks satuvad autod vastasuunavööndisse? Kui maha arvata kaduväike hulk tervise- ja mehaanilisi rikkeid, siis ikka ja jälle tahtlikel möödasõitudel. Eessõitjast mööda, mööda ja tingimata mööda, taipamata, et 95 protsendil juhtudest on see kasutu ja sügavalt mõttetu tegu, sest enamasti pole kiireloomulist asja, kuhu rutata.

Kord oli mul juhus Hiiumaal, kus paar kilomeetrit enne Käina alevit tuhises minu juhitud Renault’st mööda vägev Audi maastur. Kui ta mööda sai, polnud Audil enam kiiret ja Käina poe ette jõudis ta 3–4 sekundit enne mind. Jälgisin huviga olukorda. Minutit kaks Audi uks ei avanenud. Siis astus maasturist välja keskealine mees ja vantsis kiirustamata poe uksest sisse. Ei mingit kiiret! Äkki oleks võinud enne möödasõitu sutsukene mõelda, et mispärast üldse peab eessõitjast mööda ajama.

Seoses mõtlemisega meenus mulle mõned aastad tagasi Eesti ajalehelugu seigast, kus keegi eestlane pidi Peterburis taksoga sõitma. Taksojuht küsinud, kust klient pärit. Kui reisija vastanud, et Eestist, olla taksojuht pomisenud: „Nuu fašist.” Eestlane olla talle siis vastanud vene keeles järgmist: „Jaa, ma olen 1933. aastast Saksamaa natsionaal-sotsialistliku töölispartei liige.” Taksojuht olla minuti vaikinud ja siis põrutanud: „Jama. Te olete vaevalt neljakümnene. Kuidas te saite kolmekümne kolmandal fašistlikku parteisse astuda?” Eestlane vastanud: „Loomulikult jama. Aga teie hakkasite sutsukene mõtlema.” Taksojuht olla teekonna lõpuni solvunult vaikinud.

Jah, mõtlemisega on mõnel suured probleemid. Tihti tehakse ka tihedas liikluses möödasõite, mis on väga ohtlikud nii mööda-mehele endale kui ka süütutele kaasliiklejatele. Kui manööver õnnestub, jääb möödasõitja enamasti järgmise eessõitja taha jälle tükiks ajaks pidama, passides järgmist möödasõitu. Kui Haapsalust Tallinna sõita, suudab mööda-mees sel teekonnal teha kümmekond või enam möödasõitu ja jõuda ehk minusugusest rahulikust sõidumehest, kes on harjunud kolonnis sõitma, mõne kilomeetri jagu ettepoole, olles sisimas oma „võidu” üle kangesti uhke. Talle näib, et on hakkama saanud millegi vägevaga, sõitnud kiiresti ja kõik „unistajad” ning „mökutajad” selja taha jätnud. Kuid sama pika „võidetud” teepikkuse mööda-mees ka kaotab, sest Haapsalu ja Tallinna vahe ei lühene ega pikene mitte üks raas. Nii, nagu see 100 kilomeetrit on, nii ongi. Ka iga muu teekonna puhul jääb punkti A ja punkti B vahe muutmatuks. Võit ei saa olla mingites meetrites või kilomeetrites, vaid võib olla ainult ajas. Paarikilomeetrise ede puhul on vahe aga vaid 1–2 minutit, kui sedagi. Kas see tasub ära? Mida mööda-mees paari minutiga peale hakkab? Kas elab kauem või hoopiski sureb kiiremini?

Tõsiasi on, et enamik möödasõite on absoluutselt mõttetu tegevus, samas on nad tihti üliohtlikud. Miks aga mööda-mehed ja -naised sutsukene mõtlema ei hakka, seda ma seletada ei oska. Neil on ometi autod, millel on gaasipedaal – nendega saab auto kiirust reguleerida. Saab ju teise, ligikaudu 90 kilomeetrit tunnis sõitva liiklusvahendi taga rahulikult kulgeda ja samas ohutut distantsi hoida. Nii, nagu sõidetakse riikides, kus on kõrgem liikluskultuur ja õnnetussurmasid vähem kui Eestis. Äkki keegi seletab, miks mööda-mehed ei mõtle.

Ain Einberg

staažikas autojuht