Juhtkiri: kus me mööda panime?

Sel nädalal ületas vähemalt ühe doosiga vaktsineeritute hulk Eestis selle maagilise 70 protsendi piiri, mida valitsus oli pikka aega jahtinud. Kindlasti andsid viimastel nädalatel kaitsepookimisele hoogu juurde eelmisel nädalal kehtima hakanud senisest rangemad piirangud, mis vaktsineerimata või koroonaviirust läbi põdemata inimesed kohvikutest, spordisaalidest ja kultuuriüritustest eemal hoiavad – tegutsema hakatakse ikka siis, kui kusagilt king pigistama hakkab.

Kaitsepookimisest ja järjest karmimatest piirangutest hoolimata kihutavad nakatunute arvud raketina taevasse, püstitades üha uusi rekordeid. Haiglad vaaguvad hakkamasaamise piiril ja peavad varsti hakkama valima, keda ravida ja keda mitte. Kus me oleme siis teinud vigu, et olukord on läinud nii hulluks, et maailma pailapse rolli ihkavast Eestist on saanud võiduriik hoopis kurbade nakatumisnäitajate poolest?

Mitmel pool on ühe põhjusena nimetatud piirangute kehtestamisega hiljaks jäämist ja valitsuse segaseid sõnumeid. Juba käest läinud viirusel on raske sabast kinni saada. Nii räägibki valitsus ühelt poolt soovist hoida ühiskonda võimalikult avatuna, teisalt aga lubab uusi piiranguid. Milliseid täpsemalt, pole veel teada. Me kõik mäletame esimest koroonakevadet, kui kõik peale toidupoodide oli kinni, lapsed õppisid kodukoolis ning inimesed põgenesid metsaküladesse, et võimalikult vähestega kokku puutuda.

Nagu kirjutas akadeemik Jaak Aaviksoo ERRis, on kõige ebakonstruktiivsem väljendada otsustaja(te) sisemisi kõhklusi stiilis „otsustasime küll, aga kontrollima ei hakka ja loodame inimeste mõistlikkusele”. Loota mõistlikkusele praeguses olukorras, kus kõik on ligi kaks aastat kestnud pandeemiast väsinud, on üsna mõttetu, sest mida kriitilisemaks läheb olukord, seda isekamaks muutub inimeste käitumine.