Juhtkiri: hambutu naeratus

Hambaravihüvitist on Eestis makstud 2018. aastast, kuid pärast nelja aastat on riigikontroll oma auditis jõudnud järeldusele, et hüvitis ei lähe päris õigesse kohta. Hüvitist kasutavad enim need, kes suudaksid ka ise oma hambaravi eest täies ulatuses maksta, samas pole väiksema sissetulekuga inimesed viimase viie aasta jooksul kordagi hambaarsti juurde jõudnud.

Kuidagi on kujunenud nii, et hambaarstitool pole koht, kuhu enamik inimesi hea meelega istuks. Võibolla on põhjuseks mälestused mõnekümne aasta tagusest valusast ja ebameeldivast hambaarstivisiidist, kuigi toonane ja praegune hambaravi erinevad nagu öö ja päev. Paljud seda aga ilmselt ei teagi, sest nad pole aastaid hambaarsti juurde sattunud – seda mitte ainult kartusest tohtri ees, vaid sellepärast, et neil pole selleks lihtsalt raha. Need, kellel iga sent arvel, lähevad hambaarsti juurde sageli viimases hädas, kui valu juba väljakannatamatuks muutub ja muudmoodi enam ei saa. Ka hambaarstid tunnistavad, et oma töös tuleb neil rohkem tegelda tagajärgede kui ennetusega. Kuigi laste ja noorte tasuta hambaravi peaks soodustama just seda, et noor põlvkond kasvab üles harjumusega oma hammaste eest hoolitseda ja aeg-ajalt ka profülaktika mõttes hambaarsti külastada, siis alati see nii ei ole, sest hambaarstist võõrdunud täiskasvanud lihtsalt ei vii oma lapsi tohtri juurde.

Riigikogu on nüüd otsustanud, et järgmisest aastat laieneb nende inimeste hulk, kes saavad hambaravihüvitist kõrgendatud piirmääras. Kui tavainimene saab aastas toetust 40 eurot ja peab omast taskust vähemalt pool arvest kinni maksma, siis kõrgendatud piirmäär tähendab, et hüvitis on 85 eurot aastas ja omaosalus sellest 15 protsenti. Samas on kahtlane, kas aastaid ravimata hammaste korda saamiseks sellest summast ikka piisaks. Seda enam, et praegu liigub hüvitis hambaravikliinikute, mitte patsiendi enda kaudu.