Lugeja kirjutab: jalakäija on ka inimene

Haapsalu Posti tänava remondi jätkumine lükkus kevadesse. Kannatame ära – saame kõik aru, et olukord on ajutine.

Kuid imestan juba remondi algusest peale: miks ei peeta jalakäijaid vääriliseks, et laotada maha kõndimist hõlbustavaid kummimatte?

Eriti omal kohal oleksid matid olnud tee-ehituse alguses, kui tuli remonttööde ühest kohast teise liikumise tõttu kõndida iga päev eri kohtadest ning täpselt ei olnud aru saada, kust tohib käia ja kust üldse pääseb läbi.

Hea küll, oleks olnud tüütu iga päev matte lohistada. Praegu aga, kui tee-ehitus läheb uuesti lahti alles kevadel, näitab sund mitu kuud konarlikel kividel komberdada minu arvates ehitaja lugupidamatust Haapsalu inimeste suhtes. Me saame kõik aru, et remont on vajalik ja pärast on parem kui varem, kuid kõndimist hõlbustavad kummimatid (silma järgi sarnased nagu staadionidel nt kaugushüppe hoojooksuks) oleks ju lihtne lahendus. Näiteks tee-ehitustel Tallinnas on taolised matid tavaline nähtus. Kas meie linnas elab liiga vähe inimesi, et niisugust kulutust teha? Kas ei võiks linn ehitajalt säärast asja nõuda?

Mina olen terve inimene, aga piinlen praegustel kividel balansseerides parasjagu, pealegi määrivad valged kivid jalanõusid. Ei taha aga ette kujutada, mida tunnevad vanemad või liikumisraskustega inimesed, samuti näiteks vankrites laste vanemad.

Haapsalu elanik

(nimi on toimetusele teada)