Juhtkiri: infojagaja vastutus

Elame infoühiskonnas, kus kõik me saame ja saadame sõnumeid, mõjutame teisi ja laseme ennast mõjutada. Esmapilgul teeme seda ikka sellepärast, et olla paremini informeeritud, aga ära ei tohi unustada sedagi, kuidas infot vastu võtame ja kuidas vahendame.

Tänapäeval levib info sekunditega. Sekunditega on võimalik jõuda avalikkuse ette peaaegu mistahes sõnumiga. Mida emotsionaalsem see on, seda kiiremini levib. Kahjuks pole kuld kõik, mis hiilgab ehk et iga levitatav info pole kaugeltki adekvaatne.

Nagu välja tuleb, ei vaata me infot vastu võttes sageli tõtt mitte ainult eksliku seisukoha, solvunud või vihase inimese emotsionaalse, võibolla õigustatudki vihapurske või lihtsalt rumalusega. Meile võib telefoni- või arvutiekraanilt vastu vaadata hoolsalt konstrueeritud desinformatsioon, mille eesmärk ongi võtta võimalikult paljude meelerahu ja kaine otsustusvõime.

Kuidas toime tulla ja hinnata seda, mida loed, kuuled või näed? Kõigepealt tuleb võtta endale aega mõelda ja küsida, eriti küsimust „miks?”. Vaadata, kust tuleb uudis või meem, mis lööb oma emotsionaalsusega pahviks ja näib olevat nii tõene, et seda ei pea enam kellelegi tõestama hakkama. Eriti põhjalikult tuleb info olemuse ja päritolu üle mõelda enne, kui hakata seda edasi jagama. Kui vastane soovib meie meelsust muuta, rihib ta alati alateadvuses olevate märksõnade, väärtuste ja tõekspidamiste pihta.

Mitu korda korratud vale tundub üha usutavam. Hea ütlus „kus suitsu, seal tuld“ on muutumas relvaks infosõjas. Igas kuulujutus on killuke tõtt – nii neis, mis tekivad spontaanselt, kui ka neis, mis pahatahtlikel eesmärkidel oskuslikult laiali laotatakse. Oi, kui paljud meist on kasutanud peaaegu kõnekäänuks muutunud lauset eestlase lemmiktoiduks olevast teisest eestlasest. On võimalik, et seegi on üks KGB poolt 1950ndatel eestlaste hulka istutatud vaenulikest väidetest, mis meie omavahelistes suhetes siiani liivana hammasrataste vahel krigiseb.