Heikki Mäki: tööandjad ei jaksa palgasurvet enam väga kaua taluda

Teine kvartal tööjõuturule uusi pöördeid ei toonud. Tööandjad tõstavad töötajate saamiseks ja hoidmiseks palka, kuid hotellinduses ja toitlustuses ei piisa sellestki.

Hoolimata hinnatõusust ja inimeste suurenevast murest tuleviku ees pole tööjõuturul praegu suuri muutusi toimunud. Endiselt on paljudes sektorites tööjõupuudus, mida pole leevendanud ka Eestisse saabunud Ukraina sõjapõgenikud. Loomulikult on osa neist tõesti siin tööle läinud, kuid Eestis valitseb jätkuvalt terav töökäte puudus. Kõik põgenikud pole aga Eestis tööjõuturule jõudnud ja põhjused selleks on erinevad. Takistuseks võib saada keelebarjäär, töökoha kaugus elukohast, mis on tõsine probleem, kui puudub hea ühistranspordiühendus või võimalus oma autot kasutada. Et Eestisse saabujate hulgas on palju väikeste lastega naisi, kelle mehed jäid sõtta, siis on vaja lasteaiakohti – ei saa ju tööle asuda, kui pole järeltulijat kellegi hooleks jätta. Tekkinud on ka ekslik arvamus, nagu oleks kõik sõja jalust siia tulnud inimesed valmis vastu võtma ükskõik millist tööd, ükskõik kui madala palga eest. Võimalusel otsivad nad erialast tööd. Ei saa ju eeldada, et kõik siia saabuvad sõjapõgenikud on valmis minema sinna, kus meil kõige suurem tööjõupuudus – näiteks toitlustusse või tööstusesse. Nii et ka nüüd, kus sõda Ukrainas on kestnud juba viis kuud, ei saa me väita, et massilised põgenikehordid on jätnud meie oma inimesed tööta.

Tööjõuturu ja majandusolukorra kohta prognoose teha on väga keeruline, hetkel pole võrreldes viimaste aastatega kardinaalseid muutusi tulnud. Tööstuses on endiselt samad mured – tarneahela probleem, toorainete hinnatõus, mis liigub paralleelselt üleüldise hinnakasvuga, ja tööjõupuudus. Viimane paneb ettevõtja palgatõusu surve alla, mida võib igati mõista – inimesed on mures inflatsiooni pärast ja kardavad eelseisvat talve. Kuid tööandjal pole lihtsalt võimalik pikalt järele anda, seda enam, et mitmesugused kriisid on kestnud nüüd juba mitu aastat. Kui ettevõte ei suuda hinnatõusu oma hindadesse panna, seisavad ees koondamised, restruktureerimised, ka pankrotid. Ükski ettevõte ei saa jääda kahjumiga toimima.

Kas see viib tsüklini, kus töökohtade kadumine hakkab leevendama tööjõupuudust, töötajad lepivad väiksema palgaga ja hinnad ei saa enam tõusta, sest pole ostjaid? Sellise tempoga ei saa hinna- ja palgakasv kaua jätkuda, kuid mis ja millal täpselt juhtuma hakkab, on keeruline ette ennustada. Nagu me nägime, siis koroonakriis ei viinud majandust langusesse, nüüd käib Ukraina sõda, mille lõplikku mõju me veel ei tea. Aga kõige raskemaks teeb prognoosimise asjaolu, et sellist olukorda, kus mitu suurt kriisi oleks korraga käes, pole meil varem olnud. Vanad trendid ei pruugi siin üks ühele kehtida.

Kui tööstuses ja ka kaubanduses on palgakasvu ja töö optimeerimise toel võimalik ettevõtteid käigus hoida, siis HoReCa [Hotels-Restaurants-Catering – toim.] sektoris ei pruugi isegi kõrgem töötasu inimesi ametisse meelitada. Koroonaviiruse tõttu said turismi- ja toitlustuskohad tõsist kahju, inimesi koondati, ettevõtted sulgesid uksed. Nüüd on nõudlus nende teenuste järele jälle olemas, aga omal ajal ära läinud töötajad on juba edasi liikunud ja tagasi ei ristkita tulla, sest viirus pole kuhugi kadunud. Hetkel pole Eestis HoReCa sektor veel täies mahus koroonaeelsele tasemele taastunud, aga juba praegu valitseb suur tööjõupuudus. Paljud toitlustuskohad ja majutused on juba ka tegevuse lõpetanud. Kogu valdkonnas on töökohti vähem pakkuda, kuid needki on täitmata. Söögikohtade sulgemisi seisab ilmselt ees veelgi, sest tõusevad ka toidu hinnad. Restoranid peavad menüüd kallimaks tegema, aga kuna kõik kallineb, loobuvad tarbijad ühel hetkel väljas söömisest.

Hetkel tundub aga inimestel veel varusid olevat, vaadates kasvõi seda, mis toimub praegu Euroopa lennujaamades. Raha kulutamine jätkub. On kindlasti ostuotsuseid, mis pannakse pausile. Olen kuulnud, et ehitusmaterjalide soetamine ja ehitamine pole praegu enam nii levinud tegevused, kui koroona ajal, kus kõik midagi kodus remontisid või ehitasid. Nüüd on maailm jälle lahti ja inimesed tahavad reisida.

Kõikidest valusatest löökidest tuleb õppida ja kindlasti on neid, kes saaksid kriisidest võita. Kui praegu tekkinud energiakriis sunnib meid rohepöördele, kus on vaja palju erinevat tehnoloogiat, siis see on võimalus Eesti tootmissektorile. Aga tööjõuturul on aeg keeruline. Selge on, et hinna- ja palgatõus ei saa lõpmatuseni kesta. Küsimus on, millal ja mis juhtuma hakkab.