Juhtkiri: palk on hea asi, aga…

„Kaks nädalat on kooli olnud ja ma arvan, et kevadeks olen ma Seevaldis!” Nii vastas eile süütule küsimusele „Kuidas läheb?” üks Läänemaa õpetaja. Tal on magistrikraad ja üle 30 aasta koolmeistristaaži.

Ta on üks neist üle 16 000 pedagoogist, kes Eesti üldhariduskoolides klassi ees seisavad ja kellele haridus- ning teadusminister Tõnis Lukas lubab palgatõusu, sest nii enam edasi ei saa – 50 protsenti meie üldhariduskoolide õpetajaid on üle 50aastased, tervelt neljandik üle 60aastased ja kõigest neljandik alla 40aastased. Paar tuhat eurot 1400 euro asemel kuus peaks leevendama õpetajate põuda – muutma koolmeistritöö paeluvaks noortele ja tooma koolidesse tagasi need, kes on ametit vahetanud.

Kui see nii läheks, siis oleks palgatõusuks kulutatud sada miljonit eurot iga senti väärt. Aga kas ikka läheb? Kas meie õpetajad põlevad läbi sellepärast, et nad saavad kuus 1400 eurot, mis väljaspool Harjumaad ei ole tegelikult üldse väike palk, või põlevad nad läbi mingil muul põhjusel? Kas numbrite asemel ei peaks vaatama sisu, seda, kui palju tööd õpetajad selle palga eest teevad? Meie õpetajad seisavad klassi ees ja annavad korraga kolme või nelja tundi – tavalastele, umbkeelsetele lastele, käitumishäiretega lastele, eriti võimekatele lastele. Õhtuti parandavad nad kuhjade kaupa vihikuid, mille eest juba ammu enam lisatasu ei maksta. Nad peavad arenguvestlusi, iga lapsega eraldi, ja lastevanemate koosolekuid. Nad korraldavad väljasõite, juhendavad uurimistöid, valmistavad õpilasi ette ainevõistlusteks ja koostavad igaks kooliaastaks ülipõhjalikke tööplaane, mida koolijuhid nõuavad.

Kui kogu selleks kuluv aeg kokku arvata, siis maksab õpetaja töötund sente. Palgatõus on muidugi tervitatav, aga küsimus pole palgas. Küsimus on süsteemis. Kui süsteem ei muutu, siis tähendaks paar tuhat eurot kuus lihtsalt võimalust natuke rohkema raha eest ennast surnuks töötada.