Juhtkiri: kaitsereaktsioon vastuseta küsimustele?

Madala vee ja väikese veevahetusega Haapsalu Tagalaht jätab suviti pigem mulje kui märgalal olev heinamaa – veetaimed on kasvanud tublisti veepiirist kõrgemale, vesi on sogane ja kaldaäär täis surnud kalu. Pilt on kõike muud kui esteetiline ja ühele kuurortlinnale sobiv.

Ühest küljest on Tagalahe kinnikasvamine paratamatus, sest Lääne-Eesti maapind kerkib. Kuid kinnikasvamisele on kõvasti kaasa aidanud ka inimene, kes on aastakümnete jooksul sinna lasknud põllumajandusjääke.

Veel kuu alguses ütles keskkonnaminister Madis Kallas, et Haapsalu Tagalahte saab tema hinnangul päästa ja see on järgmise meremajanduskava üks prioriteete. Minister lähtus loogikast, et kuna inimene on lahe selliseks muutnud, saab inimene seda protsessi ka tagasi pöörata.

Seetõttu oli reedel kummaline kuulda sama ministeeriumi merendusosakonna juhataja suust, et laht on praegu oma parimas seisus ning eelkirjeldatu ongi Tagalahe normaalne olukord. Vähe sellest – lahe seisundi parandamiseks võib küll niita ja muda välja pumbata, kuid mõlemad annavad vaid lühiajalise efekti ning mõne aasta pärast võib olukord olla veel hullem. Selle ohu valguses pole ministeeriumi hinnangul enam justkui otstarbekas teha ka ühtegi uuringut.

Ilmselt ei nõustu ministeeriumiga keegi, kes Tagalahe äärde on sattunud – lahe olukord pole normaalne, veel vähem saab öelda, et laht on oma parimas seisus.

Paratamatult tekib küsimus, kas ministeeriumi seisukoht on kõigest kaitsereaktsioon, sest kõigist aastate jooksul tehtud uuringutest hoolimata pole siiani kellelgi vastust, mida Tagalahega peale hakata ja kuidas see taas heasse seisu saada. On küll ettepanekuid, kuid nende realiseerimiseks peab tegema veel rohkem uuringuid, mis võtavad raha ja aega. Ning tegudeni ei jõuta kuidagi.