Juhtkiri: kaasav haridus jätab abita

Koolid peavad kaasama kõik lapsi, omamata siiski selleks vajalikku lisaressurssi – vastavaid ruume ning lisaõpetajaid, kõikvõimalikest muudest abistavatest spetsialistidest rääkimata. Esialgu päästavad lapsi, kellele suured inimhulgad ei sobi, väikesed maakoolid oma pisikeste klassidega. Neis on lihtsalt hea õppida ka teistel lastel. Väike kool on aga omavalitsuse jaoks liiga kallis, nagu me viimasel ajal väga lähedalt jälgida saame.

Suur kool tõstab aga käed püsti. Kui klassis on 26 last, on neil, kes ise enda ohjeldamisega toime ei tule, väga keeruline. Keeruline on ka neil, kes on tema ümber. Ka koolijuht tunnistab, et niisuguseid võimalusi ei ole ja see mudel ei tööta. Talle pole midagi ette heita – kaasav haridus ei toimigi.

Nüüd on enamik õpetajaid paljude erivajadustega kursis, enam pole peamine teema see, et ei tea või ei oska. Küsimus on abiõpetajates, samuti tugipersonalis – logopeedides ja psühholoogides. Neid lihtsalt ei ole. Need, kes on, töötavad mujal ja eks neil ole selleks nii põhjust kui õigus. Meil ei ole tavakoolis klasse, kus oleks mitu õpetajat. Ei ole olukorda, kus võiks lapse, kes tunnis toime ei tule, sujuvalt suunata abiõpetaja või õpetaja abi hoole alla, kasvõi seniks, kuni olukord stabiliseerub. Nii, et teised saaksid edasi õppida.

Avatud koolimaja muudab julged veel julgemateks. Klaasist klassiukse tagant mööda kõndiv koolidirektor õpetab ignoreerima neid asju, millele parasjagu tähelepanu ei pea pöörama. See on väga vajalik oskus. Aga need lapsed, kel nagunii keskenduda raske? Kas on kohta neile, kes vajavad ruumi rahunemiseks või enda kokku korjamiseks?

See kõik on tavalisele koolile liiga kallis. Ja seda tuleks tunnistada. Kui abi vajav laps tavakoolis tegelikult õpitud ei saa, ei ole ta ju kaasatud. Meil on sel juhul lihtsalt laps, kes ei saa abi, mida ta vajab.